Maili arutleb: milline võiks olla üks ideaalne kontor — küünalde, lillede ja ilusate meeskolleegidega?
“No tegelikult meile meeldibki nii pime, need päevavalguslambid on nii ebaloomuliku valgusega,” selgitasime kolleegiga. Naisterahvas päris veel ka meie töölaua kõrguse kohta ja sammus järgmiste laudade juurde.
Tegemist oli töökeskkonna kontrolliga. Pisut hiljem sosistas mu kolleeg, et talle tegelikult meeldiks, kui kontoris oleks valgem ja et akendelt võiksid rulood kogu aeg eest ära olla. Mina jäin ikkagi arvamuse juurde, et päevavalguslambid on hirmsad ja tekitavad tunde nagu oleks haiglas.
Samal päeval mõtlesin, et milline võiks üleüldse olla üks ideaalne kontor, kuhu oleks lust iga päev tööle minna? Selline, kus oleksid küünlad, lilled ja ilusad meeskolleegid? Või hoopis selline, kus üldse kolleege ei ole ja saaks omaette nokitseda? Avastasin, et mu soovid on üsnagi tavalised ja realistlikud — ikka see, et tool võiks olla mugav ja selline, et selg ega kael valusaks ei jääks, valgust võiks olla täpselt parajalt, lõunapausiks võiks alati aega leida ja kontormaja kohviku toidud võiksid olla maitsvad ja soodsad. Vägagi lihtsad soovid!
Naisena ei oleks mul loomulikult ka midagi selle vastu, et aeg-ajalt kontorilaual küünlaid põletada ja lilled on ju ka toredad, aga liiga romantiline meeleolu ei mõjuks ehk kuigi hästi töötahtele, lõppeks peab kontoris ju ikkagi asjalik olema. Mis puudutab kauneid meeskolleege, siis jäägu see vallaliste naiste pärusmaaks, küll aga võiksid kolleegid üleüldises plaanis ikkagi kenad inimesed olla ja just sisemiselt, mitte välimiselt.
Olen mõne sõbraga paaril korral muianud selle üle, kui töökuulutuses on kirjas, et omalt poolt pakub firma toredaid kolleege. “Maksku parem head palka, tühja need kolleegid!” oleme naernud, aga tegelikult ei tahaks ju keegi meist veeta pikki tööpäevi inimestega, kellega kohe kuidagi läbi ei saa. Teine lahendus olekski muidugi omaette nokitsemine ja oma kogemusest võin öelda, et suures kollektiivis avatud plaaniga kontoris töötamine võib teinekord väsitav olla küll, eriti kui oled uustulnuk ja enamik ümbritsevaid nägusid on võõrad.
Ausalt öeldes tundsin end üsna fantaasiavaesena mõistes, kui igavaid asju ma ühelt töökohalt ootan. Ja siis meenus mulle üks kontormaja, kuhu sattusin sõbra kaudu, kes seal töötas. Olime majas töövälisel ajal ja selleks, et jalgpalli maailmameistrivõistluste finaali vaadata. See korrus, kus me viibisime, oli lahendatud selliselt, et kahele poole avarat ruumi jäid uksed, mille taga väikesed kontorid, kuhugi keskele oli tekitatud televiisori vaatamiseks mõnus ala suure ekraani ja mugavate kott-toolidega. Ühest korruse otsast teise sai sõita tõukerattaga, suur koosolekuruum oli kaunistatud lahedate seinamaalingutega ning korruse peal oli ka massaažituba, kus kõik töötajad said väidetavalt korra nädalas pooleks tunniks tasuta oma kangeksjäänud keha mudida lasta.
Et see finaalivaatamine oli juba aastaid tagasi, ei mäleta ma kõiki detaile täpselt, küll aga mäletan tunnet, et sellises kohas tahaks isegi töötada. Ja tänagi tahaks, aga tegelikult piisab ka täiesti sellest, kui vahelduseks päevavalguslampide asemel hubaseid laualampe kasutada saab.
