Maili arutleb: millisena Eesti elu välismaalastele paistab?
Eesti naiste kohta märkis singapurlane, et me kõnnime kiiresti ja oleme suutelised tõstma raskeid asju. Ja kandma suuri, raskeid käekotte, märkasin sõbrannade ridiküle silmitsedes. Küsisin ühelt neist, et mida ta oma suures kotis tassib kah? "No mul on siin laptop sees, töötegemiseks hädavajalik abivahend ja väiksema kotiga seda vedada ei saa," selgitas ta. Arusaadav. Veel arusaadavamaks muutus olukord siis, kui ühel sumedal suveõhtul end väliüritusele sättisin. Igaks ilmaks ja elujuhtumiks on vaja ju riideid kaasa võtta, sest Eesti ilm muutub tundidega, väikesesse kotti aga kampsunit ei mahuta. Tassisin kampsikut käe otsas ning tõdesin, et tuleb mulgi lähiajal sinna suurte käekottide klubisse astuda. Imekombel ei maininud Saburi oma nimekirjas kordagi Eesti ilma, mis meile, kohalikele ometi pidevalt kõneainet pakub!
Tai ei ole kaugeltki mitte Singapur, aga mul on olnud huvitav jälgida Eestisse reisiva tai muljeid, ka kliimaga seoses. Esiteks palusid kõik ta sõbrad, et ta meie põhjamaalt kindlasti lund kaasa tooks, mis sest et reis toimus suvel! (Möödunud suvel saanuks samas ka juunis lund taskusse toppida, aga see oli siiski erandjuhtum, eks). Teiseks paluti talt, et ta ostaks siit kohalikke riideid ja suveniire. Üllatusega avastas tai, et Eestigi kaupadest on märkimisväärne osa hoopis Hiinas valmistatud, olgu neil pealegi Eesti firma logo peal. Hakka seda siis tagurpidi Aasiasse tagasi vedama! Koju jõudes muljetas tai, et Eestis on ilus ja puhas, metsi on kohutavalt palju, aga metsades ei ela mitte kedagi! Sest kuidas on võimalik käia peaaegu paljajalu metsavahel jaaniusse ja sõnajalaõisi otsimas nii, et madusid ega kiskjaid kartma ei peagi! Ühtlasi muljetas ta, et siin pakutavad söögid on petliku ilmega, näiteks seljanka näeb oma punasuses vägagi vürtsikas välja, aga ei ole seda ometi mitte!
Mu elukaaslane kolis samuti mõne aasta eest Venemaalt Eestisse õppima, oli siin ka varem korduvalt käinud ja teab meie eluolu päris hästi. Jalutasime Kadrioru pargis ja ma märkisin, et see on ikka hämmastav, kuidas Tallinnas kuuleb igal pool palju rohkem vene kui eesti keelt. Ka pargis jalutades. Mulle teatati siis poolnaljaga, et ju jäid kõik eestlased omaette kodudesse passima, samas kui venelased otsustasid õue tulla. Olin sellisest avaldusest hämmingus ja küsisin, et mis arvamus see veel on? "No on ju teada, et venelased eelistavad seltskonda, olla koos, elada külg-külje kõrval," teatas ta ja lisas: "Samas eestlased eelistavad privaatsust, omaette olemist ja ehitavad oma majad metsa kõigist teistest eemale." Ma naersin. Osaliselt on tal ju õigus, ka mina hindan vaikust ja võimalust aeg-ajalt üksi olla väga kõrgelt, aga kindlasti pole see põhjus, miks eestlasi pargis ei jalutanud. Ju nad olid mujal, mere ääres või mõnes välikohvikus, näiteks.
Eks need näited ole kõik pisiasjad, aga ometi loovad pildikese sellest, millisena me väljapoole paistame. Ja kuigi me ise kipume tihtipeale Eesti elu kiruma, on heameel näha, et võõraste pilgu läbi ei olegi asjad nii hullud. Samas märkis ka mainitud singapurlane lõpusõnas, et eestlased võiksid üksteist rohkem armastada ning olla vähem individualistid ja mul ei jää üle muud, kui temaga nõustuda.
