Mu arusaama süvendas veelgi Phuketil elatud aeg, kus ma nägin lõpututes kogustes end ülejoonud tüdrukute kampu, kelle õhtu alguse glamuursest välimusest andsid aimu vaid laialijooksnud tugev jumestus ja äravajunud kostüümid. Poistekambad olid samuti omaette vaatepilt ja ma ausõna ei usu, et nad Phuketile poissmeesteõhtut sellepärast tähistama tulid, et seal on soe, odav ja ilus. Pigem olid nende põhilisteks huviobjektideks kohalikud naised. Mis siis selle kõige mõte on? Ollakse nii meeleheitel ideest, et paari nädala pärast peab vaid ühe inimesega elu lõpuni koos elama ja voodit jagama ning üritatakse kõik tegemata jäänud lollused sellesse ühte õhtusse suruda, sest varsti enam ei saa? Aga milleks siis üldse abielluda, kui tegelikult tahaks hoopis teismelise kombel ringi joosta?

Minu tutvusringkonnas ei ole vallalispõlve viimast õhtut eelkirjeldatud moel peetud. Üks sõbranna kutsus enne pulmi minu ja veel paar tüdrukut külla, valmistas meile maitsvat toitu, istusime koos, sõime ja jutustasime. See oligi kutsuja tüdrukuteõhtu, rahulik ja maitsekas. Teine sõbranna korraldas oma inglise juurtele au andes stiilse teepeo. Teemaks oli (tema lemmikjalkameeskonna auks) must ja valge, kohale tulnud näitsikutele pakuti aromaatset teed, võileibu, koogikesi ja küpsiseid. Sõbrants väitis, et traditsioonilise pulma-eelse teejoomise juurde käib ka pottide, pannide ja muu tulevasele mehenaisele vajaliku kraami kinkimine, aga tema seda ei soovinud, sest ees ootav Aasiast Austraaliasse kolimine oleks kogu selle kokkukingitud mammonaga lihtsalt tülikas.

Seega traditsioonilisest tüdrukuteõhtust pole ma osa saanud. Kuni hakati organiseerima pidu mu sõbrannale, kes homme abiellub. Ma tõesti kartsin, et sellest tulebki üks järjekordne kurikuulus üritus. Korraldasime salajasi koosolekuid, kus panime kokku peo programmi. Esimene koosolek kulus ajurünnakutele. Mult küsiti samuti ideid ja ma teatasin ausalt, et ma tõesti ei saa aru sellest tüdrukuteõhtu fenomenist ja ma ei oska esimese hooga midagi pakkuda. “Kas sa siis tõesti ei taha endale tüdrukuteõhtut?”, aeti imestusest silmi suureks. “Tõesti ei taha, ei ole kunagi tahtnud, sest need peod on nii labased ja arusaamatud,” vastasin. Koosolekule tulnud tüdrukud on abielus ning nende tüdrukuteõhtud olid vinged ja meeldejäävad ja seda nad mulle ka ütlesid. Et saab ka teisiti, et ei ole vaja labaseks minna. Olin algul väga skeptiline, aga järgnevad kokkusaamised, lennukad ideed ning nende järk-järguline teostumine tõestasid mulle, et saabki teistmoodi ka! Päeva teemaks kujunes 20ndate stiil, Bonnie ja Clyde. Vastavad kostüümid, vastav muusika ja meelelahutus. Tõsi küll, ka meie tegime päeva lõpuks tiiru vanalinnas ja pidutsesime korralikult, mõned meist ka hommikuni, aga jumestus püsis ilusasti näol ja riided seljas. Boonusena ootab mind pulmas ees juba tuttav tüdrukute seltskond ja kindlasti tuleb meie poolt esitamisele ka väike burlesque-tantsu kava, mis stiilipuhtal peol selgeks õpitud sai. Teismelise kombel klubist klubisse tuiamine ja mõttelaad, et “täna õhtul olen (veel) vaba!” on mulle aga endiselt arusaamatu ja mul on hea meel, et ma ei ole pidanud siiani sellisest üritusest osa saama.