Maili küsib: milleks meile nii palju reegleid, kuulaks ehk vahelduseks mõistuse häält?

„Reeglid on selleks, et neid rikkuda“, väidab tuntud ütlus. Sattusin reeglite, nende vajalikkuse ja täitmise üle mõtisklema ühel argipäeva õhtul poejärjekorras. Mul oli seljataga pingeline ja pikk tööpäev ning sättisin end koju ajal, mil kauplustes alkoholimüügi aeg lõpule tiksub. Pool tunnikest oli keeluajani jäänud ning ma pistsin korvi õhtusöögimaterjali kõrvale ka veini, et seda pika päeva lõpus lemmikseriaali vaadates elukaaslasega rüübata.

Õnneks ei olnud järgmisel päeval kummalgi meist aja peale ärkamist. Minu üllatuseks ostsid alkoholi aga ka kõik need kümmekond inimest, kes järjekorras mu ees seisid! Ostlejaid oli igas vanuses ning valikute hulgas oli nii kangemat kui lahjemat kraami. Arusaadav: meil on probleem, inimesed joovad liiga palju. Samuti arusaadav, et reegleid ja seadusi on vaja. Aga kas selline kellapealt alkoholi ostmine ka midagi päästab, on iseküsimus. Olgu, ehk jääb teine või kolmas pudel ostmata. Aga ehk jääks ka esimene ostmata, kui seda kella ees ei oleks? Ma miskipärast julgen arvata, et kui inimesel ei oleks peas seda mõtet, et ta peab kindlasti enne kümmet poest läbi jooksma, siis ta äkki istukski lihtsalt kodus ja jooks hoopis teed, teades, et kui näiteks ootamatu külaline saabub, saab igal ajal ka tolle rummi sinna tee sisse soetada, kui väga vaja.

Seadus on, kell keelab, aga ometi ei ole tänavapildis midagi rõõmustavat. Eriti nukraks muutun ma alati siis, kui pärast Tais talvitumist suveks kodumaale naasen. Ma ei ole harjunud sellega, et tänavad, pingid, pargid ja ühistransport on täis inimesi, kes on täis. Ka keset päeva. Phuketil ja selle lähiümbruste saarel ma sellist vaatepilti lihtsalt ei kohta. Tõsi küll, Bangkokis on pilt teine, aga väga tihti ma sinna suurlinna ei satu ning seega olen harjunud oma mulliga. Ja tõsi küll, Phuketil leidub purjus turiste samuti igal ajal, küll aga mitte saare igas osas, vaid eelkõige on need tegelased koondunud just pidutsemiseks mõeldud tänavale. Ka Tais on alkoholimüügi seadus täiesti olemas, aga suurema osa ajast naudivad lõunasaared eristaatust, mis müügipiiranguid ei sea. Ei ole ka saladus, et Tais väga reeglite ega seaduste järgi ei elata. Kõike saab painutada ja väänata. Näiteks on konfliktide puhul, kus ühel pool tai kodanik ning teisel pool farang, alati süüdi just viimane. Vaielda ega oma õigust taga nõuda pole mõtet, tulemus on ikka sama. „Tead, see on üks asi, mis mulle Tai juures ei meeldi,“ teatati mulle. „Meenutab mulle mu kodumaad Venemaad, kogu see korruptsioon ja korralagedus, selles osas on Eestis tore, et asjad toimivad,“ lisas ütleja. Naersin ja valgustasin, et meil on Eestis isegi selline ütlus, et täidame lolle vene seadusi saksa täpsusega. Ja et mõnikord on liigne agarus lihtsalt ogarus. Ma ei ole näiteks ühegi teise riigi lennujaamades näinud nii piinlikku näpuga järje ajamist, kui Tallinnas. Et lennukipatja ei tohi eraldi turvakontrollist läbi viia, see peab mahtuma käsipagasisse! Eks ta mahtuski, aga ma ei mõista siiani, miks ei võinud ma käes kõlkuvat patja eraldi kontrollist läbi lasta.

Kindel on see, et ükski äärmus pole tore. Austraallasest sõbranna, kes viimased paar aastat Tais elanud, arvas, et tal saab olema keeruline kodumaale naasta, sest seal on kõik nii reglementeeritud. „Kõnnid telefonitsi suheldes üle tee ja saad trahvi selle eest!“, tõi ta näite. Mõni asi võiks ikka jääda tõepoolest mõistuse hooleks. Või siis kampaaniaks nagu meie „Võta klapid peast ja lase rong läbi!“. Mõnikord on aga vaja nii seadusi, kui ka neid toetavaid kampaaniaid. „Sõber ei lase purjus sõpra rooli“, on arukas (suve)kampaania ning ma loodan tõesti, et suviste ürituste purjutajad ootavad kilesse mässitud sõiduriistad ning ärapeidetud autovõtmed. Ja reeglid on ju tegelikult selleks, et neid järgida. Mõistusega, loomulikult.