Maili tõdeb: minustki on märkamatult saanud tige naabrimutt
Ma ei mõistnud, kuidas saab üht inimest nii väga teiste elu huvitada ja kuidas saab kõik nii närvidele käia — olgu see siis valesti pargitud jalgratas või liigne lärm. Nüüd saan natuke paremini aru. Ei, võõraste inimeste elud ei huvita mind endiselt ja ka ei käi ma naabritele õpetamas, kuhu nad oma jalgratta või lapsevankri parkida võivad, küll aga ei kannata ma lärmakaid naabreid. No kohe üldse mitte!
Ma isegi ei mäleta, millal see esimene kord oli, kui ma naabri uksele koputamas käisin, aga tuleb tunnistada, et seda on juhtunud päris mitmel korral. Ma näiteks leian, et ma ei pea nõustuma naabrite muusika- või filmimaitsega ja samamoodi ei pea nemad nõustuma minu omaga. Milleks oma eelistusi teistele peale suruda? Mul oli näiteks naabripoiss, kes elas minuga samal korrusel, aga mitu ust eemal ja kellele meeldis nii valjult filme vaadata, et terve maja kajas ja värises tugevate helide ja bassirütmide saatel. Kui ma samal ajal oma voodis magada üritasin, oli selline tunne, nagu püüaks uinuda kinos. Seansi ajal! Paaril korral käisin selle naabripoisiga ilusasti rääkimas ja üldiselt ta kuulas ja keeras televiisori vaiksemaks, aga ühel korral ei aidanud muu, kui palusin abi maja heakorra eest vastutavatelt inimestelt. Lõpuks vaikus saabus, aga et too naaber oli ilmselgelt mingite ainete all ja ei saanud aru, mis ta teeb, oli selgitamine aeganõudev ja väsitav. Teinekord tekitatakse põrgulärmi aga päise päeva ajal ja täiesti kainelt. Ikka nii, et kõik uksed ja aknad lahti ning Limp Bizkiti lood kogu ilus huilgama!
Jah, ma saan aru, et päevane aeg ja igaüks võib oma kodus teha, mis tahab, aga seesama maja on ju koduks veel paljudele inimestele! Mis siis, kui keegi üritab oma väikelast parasjagu magama saada? Või kui keegi töötab õhtuti või öösiti ja soovib päeval magada? Ma olen kuulnud arvamust, et linnas kortermajas elades peabki arvestama sellega, et elad igasugustega ühe katuse all ja tuleb ebamugavustega lihtsalt leppida. Soovi korral võib ju üksi metsa ära kolida. Ma ise leian vastupidi, et peab arvestama sellega, et ei elata üksi ja püüdma teha nii, et kõigil mugav oleks. Ja kui tahad lärmata või ülivaljult träänsi kuulata, siis minegi metsa ja palun väga!
Samas ei suuda ma kogu selle jutu juures jätta paralleele tõmbamata enda ja tolle vinguva esimese korruse muti vahel. Et mis siis ikka, kõrvatropid pähe ja magama! Ausalt öeldes ma tihtipeale nii teengi, sest ka mu uues kodus, kus ma vaid mõned nädalad sees olen elanud, leidub lärmiallikaid piisavalt. Korrus ülalpool joostakse pidevalt ringi ja see trampimine kostub läbi lae, korrus allpool juuakse ja pidutsetakse, ka nädala sees ja suvalistel ajahetkedel ning seegi kajab kõik mu korterisse. Eks ma siis lepin. Või lähen jälle tigeda naabrimoorina uksele koputama. Või peaks hoopis ise pidevalt nii palju müra tekitama, et teiste oma hajub selle sisse ära? Mulle saabuski hiljuti juppidena üks kapp, selle kokkupanemine peaks omajagu lärmi tekitama küll.
