Aeg on parajalt küps, et Tom võiks astuda ka mõne tõsisema sammu, mis meie suhted teisele tasandile viiks, kuid hetke tupikseis tundub kõike muud kui lootustandev. Ma ei mõista enam, mida mees minust täpsemalt otsib — kas lihtsalt semu või hingekaaslast? Võibolla on Tom lihtsalt vanakooli härrasmees, kes õiget hetke ootab?

Kogu kummalise situatsiooni keskmes on Tomile tekkimas konkurent, kes Tinderi uinuva printsi staatusest ellu on ärganud ning söekalt igat mu päeva päikselisemaks muutma asunud. Loomulikult kohting uinuva printsiga on mind elevile ajanud, sest virtuaalsel teel on mees mulle joovastavalt mõjunud — ta oskab näha elu ägedates värvides ning on kõik mu vanad tuhmunud unistused läikima löönud. Milline võiks ta veel päriselt olla?

Unistuste prints tuleb valgel tolmuimejal?

Meie kohtumine leiab aset ühes Tallinna vanalinna pubis ning saatuse tahtel olen seekord hoopis mina hilineja rollis. Liigsed ettevalmistused on röövinud oma aja ning hetkeks põrnitsen enda väljanägemist veel takso tahavaate peeglist — tuleb tõdeda, et olen kõik oma trumbid letti löönud.
Kui pubi uksest sisse astun ning kräuksuv uks minu selja taga liigse hooga kinni praksatab, märkan, et pubisaalis istub vaid neli üksikut noormeest ning kaks armastajapaari. Kes võiks olla siin minu pärast?

Minu segaduses pilk asub tähelepanelikult oma uinuvat printsi otsima ning tunnen, kuidas mu alateadvus hõikab rõõmust. Kõik üksikult istuvad noormehed on väga nägusad!

Peagi reageerib üks siiras pilk minu uudishimulikule pilgule ning näen ruudulise särgiga noormeest laua tagant püsti tõusmas ja enda poole kõndimas. Jumal hoia, vangutab mu sisemine jumalanna. Ta näeb NII hea välja!

Vahetame elementaarsed viisakused, kogeleme ning istume lauda. Ta tellib otsusekindlalt teenindaja käest pudeli majaveini ning asub koheselt meie vestlust juhtima, lastes mul vahele poetada vaid paar üksikut sõna. Ta jutustab detailselt enda lapsepõlvest, minevikust, olevikust ja tulevikust ning samal ajal ei unusta ta hoobelda iga väiksema kordaminekuga oma elus. Mõistan peagi, et mina olen vaid publik ning tema tähtis artist, kes on tulnud oma šõud andma.

Tunnen tuttavat pettumus- ja tüdimustunnet, kuid kogu olukord hakkab mulle aina enam nalja pakkuma, kui noormees pajatustega oma tegevusala juurde jõuab. Nimelt töötab ta oma perekonna poolt asutatud tuntud Eesti ettevõttes, mis tegeleb tolmuimejate edasi müümisega. Tunnen, kuidas naer vajub vägisi kurku ning korraga meenuvad kõik need pealetükkivad müügimehed, kes iga hinna eest tolmuimejat maha üritavad müüa. Noormees pole aga sugugi häiritud minu naerunäost ning läheb üha enam õhevile ja uhkustab: “Kas sa kujutad ette, et kunagi saab minust selle impeeriumi omanik? Isa lubas kõik mulle jätta!”

Ta jätkab agaralt jutustamist ning hoopleb iga kui viimse detailiga, mida ta senini suursuguses ettevõttes ära on teinud. Adun, et ta sobib ideaalselt tööle oma perekonna ettevõttesse ning ametialale — küll aga tunnen talle veidi kaasa, et ta kohtingul kõik oma trumbid nii kiiresti maha mängib. Ilmselt on see tal veres, mõtisklen ma. Lõpuks tunnistab ettevõtte troonipärija, et ta on tegelikult paar aastat noorem Tinderis märgitud vanusest ning vabandab end vanuse valetamisega kärmelt välja, et kõik noored naised on lehtsabad ja jahivad vaid varandust!

Mulle tuleb üllatusena, kui ta teeb ettepaneku meeleolukat õhtut koos jätkata. Keeldun otsusekindlalt ning sätin end minekule. Tema nägu katab hetkeks pettumusevari, kuid mitte kauaks — noormees asub naeratades juba minu nina ees Facebookis surfama — justkui oleksin keegi võhivõõras. Naeratan, soovin talle kõike head ning lahkun. Samal ajal tunnen mantlitaskus vibreerivat heli ning märkan sõnumit Tomilt. Ta kirjutab karjuvate suurtähtedega, et peab mind kohe nägema.