Maria seiklus Saksamaal: suurlinna glamuur ehk plasttaara eest soetatud õhtusöök, kaaslaseks pervert

Olin vahepeal ostunud edasi-tagasi lennupiletid Saksamaale. Sõbranna kutsus mõneks päevaks enda juurde külla. Loomulikult otsustasin minna nädalavahetusel. Kui neljapäeva õhtul sõita, saab pühapäevani rahulikult keskkonnavahetust nautida. Sõbrannale ma oma soome-poikat ei maininud, sest ega endalgi polnud asi kindel ja see potentsiprobleem veel takkapihta (loe siit: “kirglik” kohtinguöö: patsutasin norgus meest seljale ja ütlesin, et juhtub ikka)… Mõtlesin parem, et tuulutan vahelduseks pead ja meeli, uudistan Põhja-Saksamaa linnu ning lasen soomlasel kodus jahtuda.

Saksamaa-sõbranna elas juba mõnda aega koos oma elukaaslasega, kellega kahasse sai majagi soetatud. Reedel tulid külla ka sõbranna elukaaslase tuttavad. Kuna elukaaslasel on huvi autoremondi vastu, siis kogus ta enda ümber sellised hobisõpru, kes armastasid käsi õliseks teha ja nädalavahetustel pea kapoti all koogutada.

Üks autohuviline oli Stefan, selline terava nina ja prillidega neljakümnendates sakslane, kellel jäi puudu veel lambakoer, et võrdpilt ontlikust saksa politseiametnikust tekkida saaks. Sõbranna, kes arvas, et olen kindlasti uutest tutuvustest huvitatud (viimane kord, kui ma tal külas käisin, olin nii vallaline, et oleksin valmis olnud seda isegi laskma oma passis ära märkida), oli varmas mind Stefaniga tuttavaks tegema.

Stefanil oli suur lohk otsaesisel, mis jättis tema peast teatud nurga alt vaadates mõlkitaotud ämbri mulje. “Tal oli kunagi raske mootorrattaõnnetus,” selgitas sõbranna, “aga tuli eluga välja.” Stefan oli juba mõnda aega poissmehe elu elanud, viimane suhe oli lõppenud umbes aasta tagasi. Hiljem, kui temaga veidi rohkem vestlenud olin, mõistsin, miks naised tema juurest kõik jalga lasid.

Stefan kibeles kangesti minuga suhtlema ning ehkki tema inglise keel oli rohkem kui kesine, sai ta oma 300 sõna piiresse jäävat varasalve kasutades — koos mahlakate saksakeelsete väljenditega, loomulikult — jutud räägitud.

Ühtäkki käis sõbranna välja idee, et Stefan võiks mulle Hamburgi linna näidata. Stefan oli pikemalt mõtlemata nõus ning järgmisel hommikul kell kümme tuututas ta autoga maja ees. Stefanil oli sinine ja kolisev 1984. aasta Wolkswagen, mille esiakna paremasse ülanurka oli paigutatud suur käsitsi maalitud silt — See auto ei ole müügiks! Stefan selgitas, et paljudel juhtudel, kui ta oma autoga kusagil pargib, on soovijad kohe platsis. Võib-olla ei oska ma autokirge tõesti väga hinnata, aga kolisev ja uste alt roostetav masin ei jätnud kuidagi väärt uunikumi muljet.

Meie reisiks oli Stefan laadinud auto tagumisele istmele paar hiigelsuurt kotitäit plasttaarat. “Selle eest saab õhtul süüa osta,” ütles Stefan ja lõi minu järel, kui olin sisse istunud autoukse nii suure prõmmuga kinni, et tahavaatepeegli küljes rippuv ahv hakkas polkat tantsima.

Ma ei teadnud, kas nutta või naerda kui teised autod meist kiirteel mööda kihutasid, kui Stefani kolisev Wolkswagen, mis oli veel laeni pudeleid täis, meiega Hamburgi poole purjetas. “Niipalju siis suurlinna glamuurist,” mõtlesin omaette, kui autoaknast välja vaatasin ja möödalibisevaid põlde silmitsesin.

Tegelikult Stefan ei lasknudki mul kaua mõtteid heietada, sest sain kaela küsimustelaviini, mis lausa pahviks võttis. “Kas sa oleksid mulle truu?” ohkis Stefan kui auto põristades ühest väikelinnast läbi sõitis. Mis mõttes truu, ei saanud ma aru. Ma ju ei tundnudki teda õieti ja olin vaid sellepäras nõustunud temaga koos linna sõitma, sest sõbranna kümme korda kinnitas, et ta ei ole pervert. Seejärel laotas Stefan piltlikult öeldes kõik naised, kellega tal olid suhted olnud ja ütles, et naised kõlba mitte kuskile, on petjad ja üleaisalööjad, kes ei oskavat head kohtlemist hinnata.

Paistis, et Stefan ei olnud naistes siiski nii pettunud, et vaikselt tsölibaati astuda, sest meremuuseumis panin tähele, kuidas Stafani käsi minu kätt otsis ja sellest haarata üritas. Alati jäi ta mulle ebamugavalt lähedale seisma ja otsis iga rakuga kehalist kontakti. Tõmbusin alati eest ja peitsin käed püksitaskutesse. Mõelda vaid, et pean temaga veel tagasi sõitma.

Tagaisteel pidasin mõistlikumaks rohkem vait olla. Stefan rääkis jätkuvalt oma pettumustest ja naistest. Poolel teel peatas mingi teeäärse marketi juures auto ja tiris plastpudelitega täidetud kilekotid päevavalgele, söötis pudelid ükshaaval masinasse ja ostus saadid tseki eest makarone ja koort. “Bolognese jaoks,” oli lühike selgitus.

Stefan oli õhtusöögiks külla kutsunud minu, sõbranna ja tema elukaaslase. Alguses jõime veidi veini ja ootasime kuni kaste keema hakkab. Põrnitsesime keset lauda seisvat väriseva leegiga küünalt. Kõigil oli kuidagi veidi väsinud ja kohmetu olemine peale Stefani, kelle nägu läikis ja säras vaheldumisi nagu vahaga ülemääritud Poola õun ja kes pitsiline põll ees köögis kohmitses. Kulus veel pool tunnikest tühjast-tähjast lobisedes. Stefan muudkui põrnitses mind üle laua, sõbranna irivitas ja tema elukaaslane vaatas niisama tuima näoga enda ette, sest ei aimanud midagi. Peale maailma kõige ebamaitsvama pasta bolognese söömist tõusis sõbranna lauast ja ütles, et nemad elukaaslasega hakkavad nüüd minema, aga ma jäägu veel mõneks hetkeks Stefaniga juttu ajama. Pealegi elasid nad vaid ju mõni maja edasi.

Stefan õngitses hambatikuga hambaid ja tõi välja päevinäinud MacBooki. “Siin on tõlkeprogramm. Nüüd ma saan aru, millest sa räägid,” ütles Stefan ja hakkas ühe käega arvutisse toksima iga teist kuuldud sõna. Ta võttis uute sõnade hoomamine üsna kaua aega ja sain aru, et ta ei olnud just kõige taiplikum tüüp. Ta ise koputas oma otsaesisele ja ütles, et on veidi aeglane, sest osa koljust oli siiski läinud, aju kannatada saanud ja haavata saanud kojuosa kattis mingi plaat.

Olin päeva jooksul jõudnud tähele panna, et Stefan ei olnud minu vastu mitte mingisugust huvi tundnud. Plaanisin hakata juba lahkuma, sest ilmselgelt ei olnud meil midagi ühist ega saanudki olema, kui Stefan pakkus välja, et võiksime tema vesivoodit proovida. Ütlesin viisakalt sellest lahkest pakkumisest ära ja lasin jalga.