Maria uus kohting: pika ja sarmika välismaalase asemel oli mu vastas lühike ja kiilakas soomlane
Olin ühel nädalavahetusel taaskord sõbrannadega baaris istumas, kus deidikogemusi jagasin ja end veidi haletsesin. Saanud kahest klaasist veinist oma emotsioonidele võimendust, olin vaid ühe sammu kaugusel, et Tinderi konto hoopistükkis ära kustutada. Sõbrannad aga julgustasid mitte alla andma ning avantüüriga jätkama. Koos heitsime pilgu viimastele meestele, kellega kohtinguäpp oli mind paari pannud. Telefoniekraanilt vaatasid vastu kolme soomlase, üks prantslase ning kahe eesti mehe profiilipildid. Sõbrannad julgustasid mind nendega ise ühendust võtma, sest mis see proovimine ikka maksab. Samal õhtul vastaski mulle vaid couchsurfer’ist prantslane, kes oli teel Tallinnast Poola suunas, et endistele idabloki riikidele tiir peale teha. Ülejäänud vennad jäidki talveunne…
… kuni järgmise hommikuni, mil sain ühelt soomlaselt vastuse. Eelmisel õhtul ma tema profiilile väga ei keskendunud, aga pildil oli selline kolmekümnendates üsna lihastes ja kiilaneva peanupuga tüüp. Peale fakti, et ta elab ja töötab Tallinnas, rohkem infot ta enda kohta ei paljastanud. Mulle tegelikult meeldis, et ta vastas mulle hommikul, mitte öösel nagu teevad paljud mehed, kes poolpidusena hakkavad endale õhtuks või ööks kaaslast otsima. Äkki ikka otsib tõsist suhet?
Ta tundus esmapilgul viisakas ja huvitav. Niisiis, hakkasime vestlema põgusalt oma tegemistest ja huvidest, et mõlemad saaksid hakata kild killu haaval teineteisest suuremat pilti kokku panema. Ta on viimased kaks aastat Eestis elanud ja töötanud ning paistis oma siinse eluga väga rahul olevat. Meie vestlus kulges kergemas stiilis, mis ei nõudnud pingsat mõttetegevust, ent pakkus ootamatult küllaga meelelahutust.
Kes on hakanud netis võõraga suhtlema, kellega jutt enam-vähem klapib, teab, et peagi tekib kahe inimese vahel kummaline side ning eneselegi tunnistamata hakkad oma vestluspartneri sõnumeid ootama. Soomlasel tundus olevat päris hea huumorimeel, mis avaldus just siis, kui jagasin temaga oma elu pisidetaile, näiteks pajatasin tigedast mutist bussis või jagasin hambaarsti juures kogetud õudusi.
Umbes nädal-poolteist peale meie tutvuse algust kutsus soomlane mind kokku saama. Loomulikult olin nõus. Ta pakkus välja ühe pealelõunase aja kesklinna kohvikus. Mõtlesin endamisi, kuidas ma ta ära tunnen, sest ettekujutus tema välimusest oli tekkinud ainsa profiilipildi põhjal. Millegipärast kujutasin endale ette, et ta on pikk õlakas mees, kellele ma võin vaevalt rinnuni ulatuda. Kujutasin endale ette, et firmajuhina ilmub ta minu ette ülikonnas, mistõttu koukisin kohtumispäeva hommikul kapist välja oma parimad riided, et nende seast valik teha. Pakkisin end stiilsesse musta seeliku ja pluusi komplekti, sest must on klassika ning peidab vaataja silmis ka minu kaks liigset kilo. Jalga panin igaks juhuks kõige kõrgema kontsaga saapad, et lisada kasvule väärtuslikke lisasentimeetreid ning kui päris aus olla, tahtsin teda oma halbade kogemuste kompensatsiooniks pahviks lüüa.
Mida enam kellaosutid nelja poole tiksusid, seda enam võttis minus aset ärevus. Millise mulje endast jätan? Kas meil ikka jutt sobib? Äkki on ta küüruga Quasimodo jne jne? Jõudsin kohviku juurde umbes 10 minutit varem ning otsustasin aega parajaks teha. Jalutasin aeglaste sammudega kõrvaltänavale, peatusin, et higiseks kiskuvate kätega telefonis lugusid vahetada ning aeg-ajalt seisatasin, et inimesi vaadelda. Kui paar minutit puudus neljast, seadsin sammud kohviku ukse poole. Olin just kätt useni sirutamas, kui minu ette hüppas lühemapoolne ja kiilanev mees: “Kas Maria?” küsis ta tugeva soome aktsendiga. “Jah, olen küll,” vastasin. Ta tutvustas ennast innukalt: “Tere, mina olen Tom!” Olin pehmelt öeldes üsna üllatunud, sest tegelikult ei oodanud ma pisikest kulunud teksades meest, vaid pikka šarmantset ja tugevat tüüpi, kes selle asemel, et närvilisust ilmutada, mul kohe oma huumorikate ütlemistega pinged maha võtab. Aga paistis, et Tomil ei olnud tol päeval naljatuju, ta käed värisesid nähtavalt ning suunurgad olid rohkem alla- kui ülespoole.
Astusime kohvikusse. Tom oli nii lühike, et teksapükste sääred mööda maad ei lohiseks, olid need veidi üles keeratud. Ka ei olnud ta välimuselt mingi prints valgel hobusel. Viltu kiskuvad suunurgad andsid talle veidi pahur-tujuka ilme ning pealagi läikis kentsakalt. Tom tellis kaks klaasi veini ning hakkasime vestlema. Ehkki närviline ja pinges, ei olnud ta õnneks siiski suu peale kukkunud ning tegelikult kulges meie näost-näkku tutvumine päris lobedalt. Ta paistis olevat päris huvitav ja uudishimulik tüüp, kes kuulas huviga ning jagas värvikamaid elukogemusi. Ma ei saanud eitada, et ta oli viisakas ja tähelepanelik, mis kompenseeris tema välimust.
Kaks tundi oli möödunud nagu linnulennul, kui Tom teatas, et oli lubanud sõbrale külla minna. “Aga oleks ma teadnud, et sinuga nii tore on, oleksin selle muidugi ära jätnud,” ütles ta lõpetuseks ning avaldas soovi minuga uuesti kohtuda. Sain aru, et sellel päeval olin ühe eesmärgi täitnud — olin talle muljet avaldanud. Pidin endale tunnistama, et üsna ebaatraktiivse välimuse taga oli siiski viisakas ja tore inimene ning kui ma ei taha igaveseks vallaliseks jääda, pean pealiskaudsetest detailidest õppima mööda vaatama.
