Annan alla: elukaaslase terroristkassid on vallutanud meie magamistoa!
Mitte et mulle loomad ei meeldiks, vastupidi! Olen ise kasvanud peres, kus alati oli koer, vahelduva eduga veel väiksed lemmikloomad. Aga eestlasele tüüpiliselt oli koer suur ja õues, toas koera pidamine on meie arvates ikka looma piinamine ja nii olen ma ka terve elu arvanud. Koera koht on õues, kus ta saab joosta ja haukuda ja muid koerusi teha. Kassidega aga mul kogemusi polnud, eriti toakassidega. Olin vaid kuulnud lugusid nende kiuslikkusest ning taltsutamatust kratsimisharjumusest.
Kuigi olen täielik „koerainimene”, pole mul midagi kasside vastu. Kui nad on normaalselt käituvad, siis on aegajalt tore nendega mängida, sülle võtta ja kui enam isu tähelepanu jagamiseks pole, saavad nad iseendaga suurepäraselt hakkama. Ei mingeid vajalikke jalutuskäike õues ning neid võib ka tundideks omapäi koju jätta.
Hollandisse kolides tuli mul hakata elamist jagama kahe karvapalliga, kel oma iseloom ja omad harjumused juba välja kujunenud. Ja üheks väga häirivaks harjumuseks oli neil magamistoas voodis magamine, nii päeval kui öösel. Eriti öösel, sest enne minu väljailmumist olid kõik uksed alati lahti — kassid pidid ju rahus saama minna ja tulla nii, kuidas süda ihkas. Minul on aga suur privaatuse- ning soojavajadus, seega avatud uksed talveperioodil ei tulnud kõne allagi. Pealegi ei saa ma magada, kui keegi mul kõrva juures nagu mootor põriseb ja mina pean vaatama, et külge keerates kedagi ära ei lömasta. Omavaheline kokkulepe hollandlasega oli, et kui talv ikka väga külm on, siis võivad nad magamistoas öösel olla. Paar korda proovisin, ei sobinud mulle — mina ikka magada ei saanud, öösel võis suvalisel ajal keegi mind käpaga kriipida ja üldsegi, magamistuppa ei ole teistel öösel asja, isegi mitte kassidel.
Vaikselt harjutades (st päev otsa võisid kassid voodis magada ning hilja õhtul tõstsin nad viisakalt ja sõbralikult ukse taha) said kassid lõpuks aru, et öösiti neid enam suurde, sooja voodisse ei lubata ning et ka ukse kraapimine või ukse taga njäugumine erilist tulemust ei anna. Esimestel nädalatel tundus, et pigem igatses hollandlane ise nende (öise) läheduse järele. Ämm suhtus minusse aga kasside teemal kerge võõristusega. Tema arvates „kassid kas meeldivad või ei meeldi üldse, vahepealset varianti ei ole”. Minu vastus on siiani, et „mul pole midagi nende vastu”. Ajapikku olen suutnud oma asju seada nii, et elamine on taas „kassikindel” — väiksed lahtised asjakesed peavad olema karpi ära peidetud ning lõngakerad kindlalt kotti topitud.
Üksildastel pimedatel õhtutel on kassid toredaks kaaslaseks ja nende tähelepanu vajadus on armas, kass ju ikka valib, kelle seltskonnas olla tahab. Ning üksi kodus olles on igasugused majas kostuvad helid ilmselt kassidega seotud. Ilma nendeta on vahel kõhegi. Aga kui nad järjekordselt mu lillevaasist vett joomas käivad, selle käigus terve laua vett täis ajavad ning igavusest (või trotsist) mu lilled mööda põrandat laiali tõmbavad, siis olen ma nende peale nii vihane, nagu oleks tegu päris lastega, ühtede sõnakuulmatute jõmpsikatega.
Üks kassidest on veidi kohtlane, isegi hollandlane arvab nii — vähemalt ei ole mina see ainus „paha”. Ja lolliks kombeks on sellel kassil aegajalt, ilma igasuguse põhjuseta häda tegemine sinna, kus seda mitte tegema ei peaks. Viimasest „teadlikust õnnetusest” oli kuid möödas ning nii olin ma juba harjunud, et kassid päeval voodis magavad (jah, kassikarvu on kõik kohad täis, aga sinna pole midagi teha. Isegi köögis tuleb enne söögitegemist pannid alati kergelt üle pesta, sest päeva jooksul on ikka sinna kerge karvakiht tekkinud). Kuid alles paar päeva tagasi sain jälle ebameeldiva „üllatuse” osaliseks. Kui eelmine kord sai rikutud üks tekk, siis seekord rändasid pesumasinasse kaks läbivettinud tekki ja et kuidagi üldse magada saaks, tuli ämma juurest kiirelt uus tekk laenuks tuua. Pahandusetekitaja ise oli aga päev otsa oma majakeses peidus, ilmselgelt teadlik oma teost ning minu raevust. Veel praegugi olen selle kassi peale pahane ning ei luba teda veel tükk aega sooja magamistuppa.
Mida teha? Kassiomanikest sõbrannad arvavad, et kass on stressis (noh, et mina kolisin siia ja kassid enam ei saa magada seal, kus tahavad ja võibolla kassid on omavahel rivaalitsemise etapis jne jne). Teised peavad neid kasvatamatuteks ning ülekäte lastud elukateks, kellele tuleks korralikult rihma anda, on isegi poolnaljatades mürgi andmist pakutud. Õnneks hollandlane ise ka ei tea, mis üks tema „lastest” selline jobu on ning ei tee minu karistamisena mõeldud ignoreerimisest suurt probleemi.
Nagu näha, on hollandlased suured loomaarmastajad. Praktiliselt igas peres on mingi loomake, üldjuhul kass. Ka hollandlase emal on kassid, nii on nad harjunud terve elu elamist (ja voodit) kassidega jagama. Õnneks on meil seega alati võimalus oma kiisud sinna viia, et ise veidi puhata, pealegi saavad kassid seal teiste endasugustega mängida ning ka rohkem süüa.
Korraliku loomapidajana on hollandlased ka väga kahtlustavad võõraste suhtes. Nad ei julge oma koera-kassi jätta omapäi inimesega, keda nad eriti ei tunne, isegi kui tegu on näiteks nende naabri sõbraga. Lemmikloom on kui oma laps ning kunagi ei tea, kes võib järjekordne kassiahistaja või koeravägistaja olla. Need probleemid loodetavasti veel eestlasi ei kimbuta…
