Erutunud meest sinnapaika jätta pole viisakas? Mida iganes...
Loomulikult on minu sellekordse kirjutamise „inspiratsiooniks” mõned päevad tagasi tuntud kirjamehe blogist leitud mõttekild, et iga kord naise ootamatult poetatud „ei” pole ikka see õige keeldumine. Eriti kahtlane olevat see mõtteavaldus, kui juba koos voodis ollakse. Kui juba see piir ületatud on — koos poolpaljalt linade vahel ehk „kehakeel on rohelise tule andnud” — siis justkui oleks kõik lubatud. Isegi siis, kui otseselt pole vihjeid õhtu edasise veetmise kohta edastatud (siinkohal mõtlen ma pisut edasiarenenumat küsimust meesterahvalt kui „seksime siis ka vä?”).
Kehakeelt saab aga ju valesti tõlgendada, pealegi pole mehed selles valdkonnas eriti nutikad. Kohting, õhtusöök, mõned suudlused eelnevalt pole veel garantii, mis edasi juhtuma hakkab. Seda ka siis, kui juba magamistuppa või hotelliruumi kuidagimoodi jõutud ollakse. Kõlab naiivselt? Või isegi rumalalt? Võimalik, samas olen ise sedasi nii mõnigi kord käitunud. Lihtsalt ühes voodis maganud ilma igasuguse seksita (see on minu jaoks vahepealne versioon, mis jääb esimese/esimeste kohtingute ning esmakordse koosmagamise vahele). Mis noormees ise asjast arvas, ma muidugi ei tea. Arvata on, pisut nördinud võis ta ju olla. Aga rohkemat ka üritama ei hakanud. Või tuleb mul hoopis õnnelik olla, et asi tookord niimoodi „ripakile” jäi ning pettunud meesolend enda arvates alustatut lõpule viima ei hakanud? Nii nagu plaan oli, vajadusel oma jõudu kasutades.
Veel kasutatakse nõmedalt palju haigevõitu mõttevälgatust, et „sellises riietuses ju lausa lunitakse enda vägistamist”. Mis puutub siia kellegi riietus? Meil kõigil peab olema õigus kanda, mida me soovime, ilma et keegi selle tõttu meile viga teeks. Ka siis, kui sul on seljas miniseelik, lõhkised võrksukad ja särk kirjaga „vägista mind! Kohe!” ning särgi all veel samasuguse tekstiga tätoveering…
Mõnede arvates vägistamise ohvrid lausa soovivad (seda siis eelnevalt) enda vägivaldset kuritarvitamist. Veidrusi ning haigeid veidrikke on igasuguseid ning neid ei tasuks suure massiga koos arvestada. Miks peakski keegi soovima endale sellist traumaatilist mälestust? Ilmselgelt on need samad „ise-nad-ju-tahtsid” teooria pooldajad keerulise lapsepõlve ning ebardlike kogemuste tagajärg ning hindavad teisi sama mõõdupuuga.
Veel mainis kogenud kirjamees, et erutunud meest pole viisakas niisama sinnapaika jätta. Pole viisakas? Kellegi nina alt takso ära võtmine või järjekorras ette trügimine on ebaviisakas. Aga iseenda eest seismine on iga kell ja igas kohas meie kõigi õigus. Igal ühel on õigus ümber mõelda. Alati. Ning kui voodis ikkagi millegipärast asjaks ei lähe, kuid erutusest kuidagi moodi maandada tuleb, siis ei jää muud üle, kui ise tubli olla ja endaga tegeleda. Milleks sul käed on, mees? Ei tohiks ju esimene kord olla. Ühtlasi hoiab nii tervise korras (aitab ennetada vähiriski, nagu kirjamees muretsevalt mainis), säilitab kaaslanna respekti ning väldib tulevasi ebameeldivusi seadusesilmaga.
Õnneks normaalne enamus tundub sellest „pahade poistena käitumisele agiteerimist” siiski üheselt aru saavat. Isegi Facebookis levitatud naljapilt kinnitas oma sõnumiga, et „need mehed, kes arvavad, et naise „ei” on tegelikult „jah”, istuvad praegu vanglas”.
