Kas vaid pikkade juustega naised on naiselikud?

Minul on „juuksuritütre sündroom”. Lapsena olid mul pikad ja paksud juuksed ja vahel oli tunne, et selle järgi mind teatigi. Kui küsida mõnelt sugulaselt või vanalt tuttavalt, et millised on tema mälestused minuga seoses, siis on pea alati vastuseks „noh, sa olid see pikkade juustega tüdruk”. Ei olnud ma ilus, tark ega osav, ikka vaid pikkade juustega. Juuste pikkus oli juuksurist ema dikteerida ja nii ma neid vihkama hakkasin. Oleks tahtnud vahel pisut vaheldust, lühikesed juuksed olid pikalt mu unistus. Ilmselt peamiselt seetõttu, et ma seda unistust kuidagi teostada ei saanud. Vähemalt mitte seni, kuni alaealine olin.

Õnneks saabus aeg, kus võisin täitsa ise otsustada ja nii, peale pisukest kannatamist ja kahtlemist, sain omale poisipea. Mäletan isegi kuupäeva, 1.september 2000. Ja sealtmaalt on mul, välja arvatud kaks ja pool erandit (ühel korral kasvatasin ühe mehe pärast juukseid; siis selleks, et keemilisi püsilokke proovida ja siis nüüd, viimased paar kuud peale kihlumist), lühikesed juuksed olnud.

Miks ma sellest täna kirjutan? Sest see üldtuntud müüt „vaid pikkade juustega naised on tõeliselt naiselikud, mehed armastavad pikki juukseid, bla bla bla” kipub ikka minu elu häirima tulema. Viimati juhtus see möödunud nädalal. Enamik mu praeguseid tuttavaid teavad mind mu lühikeste juuste ajastust ja niipea, kui nad mõnd vanemat pilti näevad, hakkab aga pihta. „Issand, SUL olid pikad juuksed? Kui ILUS sa siis olid! NII NAISELIK!” Ja mina tunnen, et olen oma egoismiga sõpradele liiga teinud ja nende ilumeelt aastaid rüvetanud, sest nad on pidanud kogu aeg minu koledamat külge nägema. Seda, et paljudel piltidel olen ma nii 15-16 aastane, ei hakka üldse mainimagi (hehh, otse loomulikult nägin ma ju siis oma klaari ja kortsuvaba nahaga parem välja, tühja neist juustest).

Hetkel on mul jälle lühiajaline juuste kasvatamise projekt käsil. Ikka pulmade pärast, et ehk annab mingit ilusamat soengutki mulle teha (ja kui aus olla, siis üks põhjuseid, miks ma ei jõua oma pulma kuidagi ära oodata ongi asjaolu, et pärast seda saan jälle olla mina ise. Oma lühikeste juustega). Ja et juuste kasvamine on kenasti piltidelt näha, siis sain jälle kuulda sõbralikke soovitusi, kuidas ma taas nii ilus ja naiselik välja näen. Pikad juuksed pidid mulle sobima ja kes siis ei tahaks ilus ja naiselik olla? Eriti kui selleks vaid pikemaid juukseid vaja on. Ainult et mul on tunne, nagu teised ei mõistaks- lühikesed juuksed on minu teadlik valik. Jah, ma tean, et see soeng teeb mind kohati poisilikumaks. Jah, ma tean, et hollandlasele meeldiks, kui mul pisutki pikemad juuksed oleks. Aga mulle on kiirus ja mugavus olulisemad, kui elueest ilus ja naiselik välja näha. Ma olen sellest east juba väljas, kus kõigile (eriti meestele) meeldimine ülivajalik oli. Ja kas juuksed on siis minu puhul see peamine? Kuhu jäävad iseloom, isiksus, sõprus? Kas ma olen siis pikkade juustega parem sõber? Ilusam vaadata, aga siiski…

Ja muide, paljud kuulsad naised on justkui teise hoo oma ellu saanud, niipea kui juuksur nende juustega üks-null teinud on. Lühikeste juustega naised kannavad justkui teistmoodi sõnumit: „Näete, ma ei varja end enam oma juuste taha. Nüüd näete tõelist mind!” Kui ma kaks aastat tagasi ühes meeleheitehoo ajal oma juuksed 13mm piirajaga maha ajasin, siis sain rohkem tähelepanu ja komplimente, kui oma pikkade juustega seda eales juhtus. Ja muideks, mehele olen ka hoolimata oma poisilikust välimusest saanud. Paari kuu pärast teist kordagi. Nii et teinekord mõelge, kui hakkate kellelegi jälle sõbralikult soovitama, kuidas ta ikka palju ilusam ja naiselikum pikkade juustega oleks. Võibolla on see mõeldud meeldiva soovitusena, aga kõlab see endiselt stiilis „oleks sa teistsugune, siis sa meeldiks meile rohkem”.