Aga vaikselt olen püüdnud ikka selles suunas vaadata, et ehk saan ka mina, pidevas rahakriisis vaevleja, kedagi kuidagimoodi aidata. Jõulude ajal, kui kõik lahkes meeleolus on, püüavad pilku lastekodudele kingituste kampaaniad ja pole nagu seni kuulda olnud, et lapsed siiski oma soovitud asju pole saanud. Kahtluseuss on heategevusega millegipärast kerge tulema.

Mulle meeldis ühe tuttava eestlaste ütlus, et kui on nimekirjas hulk teisi inimesi, kes annetanud on, siis on lohutav mõelda- isegi kui mingil seletamatul põhjusel ikkagi petta said ja sinisilmselt teisi usaldasid, siis polnud sa ainus lollike. Paar eurot rahalist kaotust pole ju veel maailma lõpp. Aga ega eestlane ei muretse eriti selle pärast, et kas need paar eurot ikka jõuavad nende abivajajateni, nagu lubatud. Peamine mure on, et omalgi raske- kas üldse on, mis raha eest teisi aidata?

Hollandlased ise on muidu väga uhked selle üle, et nad heategevusega nii hoolega tegelevad. Aga neil on sellega alati mingi kummaline „aga“. Näiteks aastaid tagasi enne Hollandi kolimist oli mul arutelu toonase kolleegi ja majakaaslasega, mida küll teha toidukraamiga, mida me nii viimasel hetkel enam ära süüa ei suutnud. Mina pakkusin, et viin asjad hosteli, kus enne töötasin- seal on töötajad ikka rõõmsad, kui midagi tasuta saavad, ollakse ju tööl vabatahtlikuna ja rahaga eriti priisata ei ole. Mu hollandlannast sõbranna laitis selle mõtte aga maha. Tema arvates on hostel ikkagi ettevõte ja nende oma asi on, kuidas hakkama saadakse. Niisama tasuta kraami pole sinna küll vaja viia. Tema pigem viskab kõik konservid ja külmutatud toidukraami prügikasti, kui et selle niisama tasuta teistele söömiseks viib. Ehk siis kui tema ei saa kasutada seda, mille eest maksnud on, ärgu siis keegi sellest natukest kasu saagu.

Sest hollandlaste puhul ju seda muret pole, et aidata ei jaksaks. Pigem on asi tahtes. Või veel olulisem — kui hästi osatakse konkreetse heategevuse kohta sütitav kõne pidada. Ikka nii, et kõikidele küsimustele on vastused võtta ja et ühtegi kahtlust võimaliku aitaja hinge ei jää. Ma ise toetasin eelmisel aastal ka üht Alzheimeri fondi- mu pulmas oli fotograafiks tüdruk, kes küsis väikest tasu päevase pildistamise eest ja minule sellest piisas. Ma tõesti ei tulnud selle peale, et teda põhjalikult pinnima hakata, kas minu antud 35 eurot ikka läksid sellesse Alzheimeri fondi või mitte. Kas äkki peaksin? Küsima aruandeid ja täpseid konto väljavõtteid?

Heategevuse puhul isegi kui aitad natukene, on see ikkagi parem, kui mitte aidata. Ja kui paljud natuke aitavad, ongi tulemuseks midagi suurt ja üllast. Mul on käsil hetkel üks pikemaajalisem osalus heategevusprojektil, kus ka paar eurot aitab Tansaanias ühel koolilapsel õpiku saada. Pole ju midagi keerulist või varjatut. Hariduse tähtsuses ei kahtle keegi. Ometi on mul jube raske oma heategevuslikku projekti siin „müüa“. Kui näiteks paar annetatud eurot ikka nii hingele jäävad, siis jumal küll, palun ära aita ja mine oma teed! Sest oma siinsete tuttavate hulgas olen avastanud üllatava fakti- ka väike, paarieurone annetus tekitab neil meeletuid küsimusi. Kas see raha ikka läheb sinna, kuhu lubatud? Äkki pistetakse ikka suurte pomode poolt oma taskusse? Ja mis peamine, mida nad selle eest saavad?

Ja selline arvamus on enamike hollandlaste puhul tavaline- et mida ikka nemad sellest saavad? Mida saad, kui teed head? Saad hea tunde!!! Kas see polegi siis heategevuse peamine mõte? Aidata neid, keda saad ja sellega oled sammuke lähemal, et olla parem inimene. Heategevus ei ole kauba ostmine, et sina annad raha ja saad midagi vastu. Head tehes ei peaks midagi vastu ootama. Või on ka heategudel oma ootuspärane hind?