Meelike arutleb: kas on ikka nii, et kõik välismaal elavad eestlased ainult musta leiba igatsevad?
Vähemalt õhtul sõime mehega külmutatud pitsat ja laual oli suvel soetatud sinimustvalge lipuke olemas. Polnud küll pidupäevale kohane õhtusöök, aga mis teha. Eks siis järgmisel korral olen hoolikam. Olen ikka püüdnud Eestile olulistel pidupäevadel midagi viisakamat ja eestipärasemat söögilauale organiseerida.
Mu abikaasa küsis hiljuti, mis toitudest ma siin Hollandis puudust tunnen. Teema tuli jutuks sellepärast, et abikaasa onu ise elab juba aastaid Kanadas ja on seal tõeliseks Hollandi patrioodiks muutunud. Siin elades kirus ta pidevalt oma kodumaad ja pidas ammu plaani äraminemiseks. Internetist leitud suhe kanadalannaga andiski talle hea võimaluse minna. Ja nüüd, paarteist aastat hiljem on ta suurem Hollandi fänn, kui kunagi varem. Tema Facebook on täis Hollandiga seotud teadetest, vabal ajal kannab kodus puukotasid ja õigeid hollandipäraseid toite ei jõua ära kiita.
Nii tekkis mu abikaasalgi mure, et äkki on minul samasugune koduigatsus tekkimas. Sest noh, toit ja maitsed on üks olulisi asju igapäevaelus. Isegi minusugusel kiirsööjal, kes toitu ampsu haaval nautida ei oska.
Esimese asjana ei öelnud ma mitte, et igatsen musta leiba, kilu ning verivorsti. Musta leivaga on mul omaette suhe juba lapsest saati - mulle on alati sai rohkem meeldinud. Aga kui musta leiba on, söön ikka - praegugi on sügavkülmas suur laar leiba olemas, kallid külalised Eestist tõid. Aegajalt teen omale lihtsalt lapsepõlvest tuttavat praeleiba ja ootan inspiratsiooni, millal ma ometi leivasuppi valmistada tahan.
Ja kilu ei söö ma üldse. Ning jõululaua menüü on ka seni ilma verivorstita hakkama saanud.
Aga mida ma siin kangesti igatsen ja korduvalt maininud olen - ma tahaks vahel HEAD kooki süüa. Mul on kõrini siinsetest igavatest õunakookidest, läägetest kreemikookidest ja nõmedatest juustukookidest. Käin tihti erinevates kohvikutes, sest äkki on kuskil siiski mõni hea koogitükike just minu, eestlasliku maitsemeelega sobimas. Seni on enamvähem talutavad koogid IKEAs. Aga kohvikutes?
Iga kord, kui Eestis käin, luban endale, et esimese asjana ostan Selverist ühe asjaliku kohupiimakoogi marjadega. Või meekoogi. Või telliks mõnelt tuttavalt pisarakoogi (sest ise ma küpsetada ei oska). Holland on oma piimatoodetega maailmas kuulus, aga korralikest ja headest kohupiimakookidest ei ole nad ilmaski kuulnud ega oska seda hinnata. Ajavad aga oma õunakooki näost sisse ja arvavad, et see ongi parim asi maailmas.
Teise asjana nimetasin kohukesi. Just need "õiged" kohukesed on samuti minu poolt tellitavate asjade seas, kui keegi külla tulemas on. Tere juustukoogimaitselised kohukesed ja Kalevi pralineekommid on konkreetsed asjad, mida tuua palun. Elu on õpetanud, et kui lihtsalt "kommi ja kohukest" tellida, siis tuuakse mulle mingeid kohutavaid Kasekese komme või suvalisi kohukesi, mis külmkappi hallitama jäävad. Ja kui neid kahte lemmikut ei saagi, pole ka hullu - Snickers on igas riigis ju sama maitsega. Šokolaadinälga ei jää õnneks.
Tegelikult on veel üks asi, mis mind võõrsil häirib – et ma ei saa vabalt minna kuhugi heinapõllule metsmaasikaid sööma või tihedasse metsa vaarikaid korjama. Või siis aias tikri - ja sõstrapõõsaid tühjendama. Maasikaisu leevendamiseks pole lihtsalt niipalju raha, et turult seda marjakogust kokku osta. Tahaks marjadest omal isu nii täis süüa, aga kuidas? Pole siin kuskile marjaraksu minna ning kohalikelt juba nõu ei tasu küsida – need ju ei julge suvalisi marju süüa, äkki on mürgised...
Minult hiljuti küsiti, mis siis mulle on see "Eesti"? Et kas see on ka kuidagi toitudega seotud? Ikka on, omal moel. Sest nii, nagu mu saksa passiga abikaasa hindab üle kõige just Saksamaa pagariärides valminud Berlinereid, nii on minugi jaoks hindamatud Tere kohukese, Tarhuni limonaadi (saadaval vene poes) ning kondenspiima maitse. Ei pea koduigatsust omama, et korralikke maitseelamusi hinnata. Ja maitsvat koogitükikest aegajalt kohvi kõrvale soovida...
