Meelike arutleb: kas petetakse tõesti vaid uudishimust ja põnevusevajadusest?
Varem olevat see konservatiivne ja hollandlaste kõlbluse pärast muretsev erakond midagi sellist ennegi teinud, vist veebilehe loonud. Ja millegipärast arvatakse, et pelgalt veebileht või siis ka spetsiaalne telesaade aitab petmisesoovist üle olla. Ja minu arust on vabameelne Holland pereväärtusi ja siivsat eluviisi palju paremini hoidev, kui teised Euroopa riigid.
Naljakas oli, et teema võtsime abikaasaga üles pidulikul õhtusöögil, kui oma kolmandat kohtumise aastapäeva tähistasime. No naljaga pooleks on petmisteema ikka jutuks tulnud- olen ma ju hetkel üksi seiklemas ja nii ongi abikaasa nalja visanud, et küll need kuumaverelised Pedrod, Josed ja Alejandrod ka kuskil mind varitsevad.
Ja olen talle ka tutvustanud, kui kirju on Eesti seltskonnaelu- petmine on praktiliselt reegliks ja üle aisa löövad ka need, kellelt seda muidu ei eeldaksi. Väliselt tublid ja korralikud pereinimesed, kes oma kaasasid jumaldavad ja ometigi, „juhtub“ neilgi. On alles viitsimist!
Seda viimast arvas mu abikaasa siis. Sest tema arusaama järgi petetakse ikka põhjusel, et omal kodus on igav ning lootuses, et rohi on mujal rohelisem ja taevas sinisem. Põnevust tahab ju igaüks oma ellu. Aga selle salapärase põnevuse otsimisel võib hiljem hoopis orki lennata.
Mu mees tõi siia juurde näite, kuidas ta kord mingit väga haruldast rattakomplekti soovis. Siia juurde kuulus pikk jutt ratta spetsiifikast jne jne, mida ma täpselt ei mäleta ja mis antud hetkel üldse vajalik ei olegi. Aga loo moraal oli järgmine: kui see kauaihaldatud asi kord käes on, siis tekib hetkeks tunne, et „jess, tehtud, olemas“ ja järgmisel hetkel avastad, et kogu ihaldatud asja võlujõud on kadunud. Sest sul on see nüüd OLEMAS. Asi on reaalne. Jaht on läbi. Ja see reaalsusehetk annabki selle „mehh“ tunde. Enam pole midagi taga igatseda ja kangesti tahta. Ja ära müüa pole ka mõtet, sest siis on kindel- nii ainulaadset asja enam uuesti soetada ei õnnestu.
Petmisega pidi sama olema- ootad ja loodad ja unistad pikalt, et mis ja kus ja kellega. Ja kui asi tehtud on, siis tuleb endalt küsida, kas asi kõike seda väärt oli? Kui äkki südametunnistus kripeldama hakkab, siis pole võimalik tehtut enam olematuks teha. Lisaks veel oht, et saladuse hoidmine nii edukas pole, kui loodetud. Kus tegijaid, seal nägijaid.
Pikemaajaline petmine ja armukese pidamine on minu abikaasa arvates täiesti arusaamatu. Kes küll viitsib selle kõigega jamada ja mis peamine, see läheb ju topelt kalliks! Hollandlane mõtleb ikka, kuidas raha kokku hoida- aga armuke tahab oma, nii tähelepanu kui kingitusi. Vahest peitub siin äkki hollandlaste suhteliselt madal petmisprotsent, sest kokkuhoid on oluline igas valdkonnas?
Ega minagi aru saa, kuidas inimesed viitsivad aastate viisi topeltelu elada? Üks asi on uudishimust või kirelõõmast pimestatuna korra oma kaasat petta, aga teha seda aastaid? Leida oma tihedas päevakavas pidevalt hetki oma armukese jaoks ja siis minna rõõmsalt ning õndsalt koju oma pere juurde, nagu poleks midagi juhtunud!
Ja kui aus olla, siis ei saa ma aru naistest, kes elavad väliselt kena pereelu ja ise samal ajal teavad, millega nende mees veel „perevälisel“ ajal tegeleb. Kas siis mugavusest hoitakse kinni sellest, mis abieluga kaasneb- ilus elamine, palju raha, lastel muretu lapsepõlv. Aga kas siis endal üldse uhkust ei ole? Või soovi, et sind täielikult austatakse? Või hoiab hirm, et ilma truudusetu meheta ei saa üldse normaalselt elatud? Eks igaüks teeb nii, nagu paremaks peab. Aga natuke eneseuhkust võiks ju olla?
