Meelike arutleb: värvi korra ripsmed või kooluta juukseid ja muud ei kuule, kui et „oh, sa peaks nii IGA päev olema, sa näed nii ilus välja“
Esiteks ärritavad mind sellised komplimendid, mis näitavad, et enamuse ajast oled sa lihtsalt üks kohutavalt kole inimene. Aga värvi korra ripsmed ära või kooluta korra juukseid ja muud ei kuule, kui et: „Oh, sa peaks nii IGA päev olema, sa näed nii ilus välja“. Seda, et iga päev meigitud olla polegi mul eesmärk, kedagi ei huvita. Või et pikad juuksed on üks igavene tüütus ning kuna keegi neid mul iga hommik ei kooluta ja föönita, siis mina seda teha ka ei viitsi. Mis siis, et teiste (ka oma uhiuue abikaasa arvates) sõnul näen ma sellisena, sätitud soengus meeletult kaunis välja. Olen sellest east juba ammu väljas, kus kangesti teistele meeldida tahtsin ja eelistan igapäevast mugavust.
Teiseks on sellised komplimendid, mille puhul tahetakse parimat, aga välja kukub, nagu alati. No teate küll seda „sa näed TÄNA hea välja“. Ütleja püüab midagi ilusat öelda, aga meie saame aru, et vaid täna oleme me erakordselt ilusad, aga varem mitte. Eks omamoodi on parem, kui üldse ei mingit kiitust, aga kummalise tunde jätab ikka. Pigem on tunne, nagu saaks kergelt isegi noomida. Et „näed, võid küll ilus/tubli/tark olla, kui vaid tahad ja püüad“.
Ja kolmandat tüüpi komplimendid on sellised, kus on normaalne seda oodata, aga haruharva juhtub. Mina olen kasvanud sellises peres, kus alati peale sööki perenaist tänati. Mujal elades olen aga leidnud, et see polegi nii normaalne ja loogiline, kui minu jaoks. Isegi kui tegu on kiirnuudlitega, on lihtsalt kena komme pärast sööki öelda „suur tänu lõuna/õhtusöögi eest“, kas seda on siis tõesti palju tahetud? Oma Hollandi kodus olen selle „kombe“ küll rangelt sisse juurutanud ja peale esimest korda meie juures einestamist mäletab ka hollandlase vend, et peale sööki tuleb tal ka paar tänusõna öelda. Mis siis, et ma istun päevad läbi kodus ja söögitegemine ongi minu õlul. Tuleb ka selliseid väikeseid asju märgata.
Viimane tüüp komplimente on aga sellised, mille puhul öeldakse seda, mida arvatakse, et kuulda tahetakse. Ja need on sellised, mis mind eriti häirivad. Noh, et kui oled avalikult dieedil ja kõik seda teavad, siis mõni ikka leiab, et oled kaalust alla võtnud, kuigi tegelikult ei ole. Aga motiveerimiseks on ju hea ütleda, et „no minu arust paistad sa küll kõhnem“. Või kui on lihtsalt üks pilt, kus nägu naerul, siis millegipärast lisatakse alati, et „sa näed nii õnnelik välja“. Halloo, ma lihtsalt naeratan! Sama käib pulmapiltide kohta, kes siis ikka mossis näoga piltidel olla tahab. Aga kohe hakata seletama, kui õnnelik ja malbe ma piltidel olen, olge nüüd! Tegelikult on mitmed pildid tehtud siis, kui ma veel endiselt vihast keesin (hilinemised oluliste külaliste poolt ja sellest ajagraafiku segipaiskamine ning uued mured). Minu viimase aja „lemmik“ on muidugi see, et minu uut abikaasat ja mind ülimalt sarnaseks peetakse. Minu arust oleme vägagi erinevad ja ütlus“ olete nii sarnased“ pole just suurem asi kompliment.
Lugesin just artiklit, kus alanud kooliaasta raames õpetati vanemaid, kuidas oma lapsi kiita. Et tühipaljas „sa oled nii tubli“ ei aita last üldse, pigem tuleb vaid kiita siis, kui midagi tõeliselt asjalikku ära tehakse või vaeva nähakse. Ei tea, kas see täiskasvanumaailmas samamoodi kehtib? Ikka on suheteõpikus kirjas, et oma meest (eriti meest, naiste osa jäetakse millegipärast välja) tuleb igal võimalusel kiita. Käis küsimata poes, kiida. Tõi sulle lilli, kiida. Viis prügiämbri ilma meelde tuletamata välja, kiida kohe hoolega. Samas, need pole ju eriliselt pingutust väärivad tegevused. Ja ega minulegi meeldiks, kui mind tunnustatakse üksnes siis, kui vaid suurepärase õhtusöögi valmis teen. Et lasanje on juba tavaline asi, mis selle puhul ikka kiita ja sõnu raisata. Aga kui teeks pardiprae apelsinikastmes, vat siis juba oleks põhjust.
Minu arust peaks kiitma ikka nii tihti, kui vähegi põhjust on. Aga nii, et kiitmisel ka mõte sees oleks, mitte kiita kiitmise pärast. Ilusaid asju on ju elus niigi vähe, las siis olla need väikesed kiitused ja komplimendid. Vähemalt märgatakse, et oleme olemas.
