Meelike: eestlased, teil on viimane aeg hollandlastelt tolerantsust õppida!
Loomulikult hakkasin ma sellele taaskord mõtlema nädalake varem, kui Eestis taaskord kooseluseadus kirgi küttis. Ma küll seadustest palju ei tea ja kogu juriidiline maailm ning juriidilised tekstid on minu jaoks hullem, kui hiinakeelne füüsika, aga ometi loen ma seda seadust ühtpidi ja teistpidi ja aru ei saa. Ei saa aru, miks muidu edumeelsed eestlased ühe kooseluseaduse pärast nii pöördesse lähevad ja kõiges ja kõigis geide pealetungi näevad.
Teema on nüüdseks kenasti vaikseks jäänud ja Facebookis saab jälle ühtteist asjalikku lugeda ning leida. Kuni järgmise korrani ilmselt. Et siis uuesti hakata heietama teemal, miks ikka ühed või teised inimesed on võrdsemad kui teised ja kes ikka koos elada tohivad või ei tohiks.
Aga mitte sellest ei tahtnud ma täna kirjutada. Tahtsin hoopis välja tuua ühe hollandlastele omase iseloomujoone, mis tihti korvab minu silmis nende kitsi ümberkäimise rahaga või omas mullis elamise. Ikka see tubli „kedagi ei tohi diskrimineerida“ punkt.
Ma ei tea, kuidas küll hollandlased kord, aegu tagasi oma „teistmoodi“ seadustega nii kergelt ja kiirelt hakkama said, aga ometi nii see juhtus. Isegi mu hollandlasest abikaasa ei mäleta suuri jamasid. Eks mõned usust juhinduvad grupid pisut piketeerisid ja kaeblesid, aga vaikselt see vastuhakk vaibus ja elu läks edasi. Omasoodu ja õiges suunas, usust olenemata. Ometi on usk ja põhimõtted Hollandis vägagi olulised. Olulisemad, kui seda arvatagi oskaks. Isegi minu kodulinna lähedal on üks väiksem linnake, kus kohalikud igapäevaselt vanamoodsates rahvariietes ringi käivad, televiisorit ei vaata ning pühapäev kuulub igatepidi vaid Jumala teenimisele. Selliseid linnakesi on rohkemgi, aga ometi ei käi nad enam piketeerimas, sest „seks enne abielu on patt“, „abort on mõrv“ , „eutanaasia on Jumala mängimine“ ning „vaid mees+naine=perekond“. Eks nad nii ikka mõtle, aga sellegipoolest hoiavad oma mõtted vaikselt enda teada.
Ka mu oma ämm on üsna usklik ning geid ja nende tegemised talle eriti meeltmööda ei ole. Vaid korra on ta sel teemal minuga üldse rääkinud, siis kui Eestis käisime ning teda eestlaste arvamus geidest huvitas. Kenasti valgustas ta mind oma arvamusega, mis ta geiabieludest arvab ja sellega kogu teema ka lõppes. Ei sõnagi rohkem. Sest vaatamata igaühe isiklikule arvamusele on geidel siiski õigus abielluda ning saada osa samadest hüvedest, mis teistelgi abielus hollandlastel.
Eks sama ole muude julgemate seaduste ja otsustega. Iga laps võib ju olla kingitus, aga samas on ka iga naise õigus abordi kasuks otsustada. On see Jumalik sekkumine või mitte, vahet pole. Eutanaasia võib ju olla liialt saatusega mängimine, ent kõigil on õigus otsustada, kas ja kui kaua elu lõpusirgel kannatada. Lähevad küll usu ja Piibli käskudega vastuollu, aga sellest kõigest olulisem on ikkagi põhimõte- kedagi ei tohi diskrimineerida. Nii lihtne see ongi.
Ma ei ole oma uuel kodumaal endiselt kohanenud. Ma tean, et mind ei võeta omaks senikaua, kuni minu hollandi keele oskus pole sorav ning käitumine piisavalt hollandlasele kohane. Ja ma väga kahtlen, et seda omaksvõtmist üldse kunagi juhtub. Ühest mu lemmikfilmist „Jüri Rumm“ on ütlus, et „Jumala ees oleme me kõik võrdsed. Aga mitte üksteise ees“. Üksteise ees ehk mitte, aga vähemalt on siin riigis eesmärgiks, et seaduse silmis kõik võrdsed oleksid. Ja see juba on midagi.
