Meelike ei kurda: meil on kari naisi majas — ja ei mingit probleemi!
Mul käis paar nädalat tagasi Hollandist sõbranna külas ja peale paari päeva oli meil (minul ja mu majakaaslastel siis) jube kahju, et ta ära läks. Ta on selline mõnus ja muhe inimene, tegi meile vürtsikat kanarooga söögiks ja lõpuks külvas veel kingitustega ka üle. Justkui oleks meie tema külalised olnud. Ja ühe asjana mainis ta kohe ära, kui tore on vaadata, kuidas viis üdrukut ja üks poiss ühes majas nii kenasti hakkama saavad. Ei jamasid, ei draamasid, ei kadedust ega bitchimist. Et selline asi on haruldane, kui nii palju naisi ühes majas elama peavad.
Tõepoolest, meil ei ole erilisi jamasid. Eks ikka on asju, mis ühele või teisele ei meeldi, aga karjumiseks ja kaklemiseks pole kunagi läinud. Ise arvame, et põhjuseks on erinevad vanused ja rahvused, et ju selline kummaline segu majakaaslasi (iirlane, eestlane, taanlane, itaallane, poolatar ja prantslanna) tasakaalustab kõik jamad ja toob esile just meie parimad küljed.
Itaallannast majakaaslane on kõige noorem, aga see-eest kõige emalikum. Tema on see, kes peamiselt koristab ja ka suure laari süüa teeb. Nii saame kõik koos õhtustada ja kvaliteetaega sisustada. Meil pole majas isegi televiisorit ja kuigi aegajalt tekib mõte, et nii lahe oleks ju koos midagi vaadata, kasvõi olümpiamänge või Britain´s Got Talent saadet, pole me eriti kaugemale oma mõttega jõudnud. Majaomanik televiisorit ostnud ei ole ja ilmselgelt ei kavatse ka (kuigi televiisori luba on olemas, siinkandis peab see raudselt olemas olema, muidu on pahandused kiired saabuma). Aga kuna me ei taha oma hubaseid kvaliteetõhtud hea toidu ja veini ja maast ja ilmast jutustamisega ära kaotada, siis nii olemegi jäänud televiisorivaba eluviisi juurde.
Elutuba on meil väike, see on pigem nurgake kui tuba. Ja nii ongi saanud kombeks, et kes seltskonda tahab, istub seal ja ootab, kuni rahvas ükshaaval koju saabub. Kes tahab omaette olla, sellel lastakse rahus olla, keegi ei käi ja ei ahista „miks sa minuga ei räägi?“ küsimustega. Ja nii me vaikselt ja harmooniliselt selles majas koos eksisteerimegi. Pidevalt on kellelgi külaline ka, nii et tühi on maja väga harva.
Maja ainus meeshing, iirlane, on kõige vaiksem, ometi on temalgi hetki, kus ta maja naistekarjaga liitub, näiteks sünnipäevade tähistamisel või siis üle tee linna parimaid kokteile jooma minnes. Viimasel korral käristas ta esimese ringi uhkelt välja, sest „kõigest 3 naela ju“. Ei teinud teist nägugi, et tuli kuuele inimesele joogid osta. Tema on ka see, kes meie prügimajandusel silma peal hoiab.
Loomulikult on kõigil oma veidrused, millega ajapikku lihtsalt harjunud oleme. Või siis lihtsalt ei hakka lärmi tegema ja korraldame asjad ise enda äranägemise kohaselt. Näiteks kui kraanikausis kellegi mustad nõud vedelevad, ei hakka kisama, vaid peseme ära. Kiirem ja stressivabam. Üks tütarlaps, poolatar, on viimasel ajal oma peigmehega liialt ametis ja paljud nurisevad, et tal pole üldse aega enam meie jaoks. Enamiku aja veedab ta oma kallima juures (kellega nad koos ei ela, absoluutselt! Ta lihtsalt veedab kõik ööd seal) ja meie ühisesse koju tuleb vaid kord nädalas, et pesu pesta ja asju võtta ja läinud ta ongi. Vaid siis, kui peigmees linnast ära on, tuleb talle meelde, et majatäis plikasid on kah olemas. Muidu on ta tore tüdruk. Lihtsalt selles faasis, kus kallim on maailma kõige tähtsam ja sõbrannad jäävad vaid hetkedeks, kui midagi muud paremat teha ei ole.
Või siis on imekaunil prantslannal kombeks vatipatju vetsupotti visata. Prügikast on vaid kahe meetri kaugusel, ometi eelistab tema nii teha. Imelik on, natuke ärritab, aga mis seal siis ikka. Või siis kõige uuem majaelanik, taanlanna, jätab vannitoas alati veekraani pisut lahti. Minul hakkavad siis alati kõrvad liikuma (kuigi me vee eest ei maksa, siis ei tasu seda ilmaaegu ikka raisata) ja käin ja keeran veekraane korralikult kinni. Ka on paljudel kombeks köögis kapiuksi pidevalt lahti jätta (kas nad tõesti ei tea, et see on üsna ohtlik?) ja külmkapi ukse lahtihoidmisest ma üldse ei räägigi (elekter!!! Seda ju kõik maksame). Siis ma käin ja panen aga erinevaid uksi kinni ja ongi kõik jälle korras. Minu "kiiksudeks“ on kaua magamine vabadel päevadel ja triikimise totaalne eitamine.
Kui majaomanik hädaldab, et elamine pisut kraamimist vajab, koristame kõik koos. Tihti teeme koos süüa (mina eriti selles osas kaasa ei löö, ma pigem pakun, et mis mul külmkapis söödavat on ja mida siis teised kasutada saavad), käime koos kinos ja kohvil ja teisipäeviti pitsat söömas. Ja üksteise muredele ja rõõmudele elame kaasa ning toetame ja aitame üksteist. Tõsiselt mõnus kommuun. Kahju ainult, et ükshaaval kolime ju peagi siit minema. Aga hea on teada, et mul on tutvusringkonnas inimesi, kellega ei peagi ainult tööst rääkima. Mina ei saa kohe üldse kurta, mul on tõepoolest maailma parimad majakaaslased.
