Meelike ei saa aru: miks eestlased nii ebaromantilised on?

Kas teate, mis juhtub siis, kui erinevast rahvusest inimesed kokku saavad? Ei hakata kiitlema, kelle riik kõige parem on või kus kõige õigem elada on. Siis küsitakse hoopis, kuidas peamised fraasid kellegi keeles kõlavad. Jah, ka roppused, neid küsitakse enamasti esimeste asjadena. Seejärel võibolla, et kuidas "Tere!", "Tänan!", "Minu nimi on ..." kõlavad. Ja loomulikult kõige muu hulgas küsitakse alati, kuidas need kolm kuulsat sõna kõlavad. Ehk siis kuidas kellegi keeles öeldakse "Ma armastan sind".

Mina sain omale taas uue majakaaslase, pooleldi prantslanna, pooleldi islandlanna. Tegime siis ühe vahva istumise pitsarestoranis, seejärel nautisime klaasi veini ja kodutehtud tiramisut ning loomulikult läks jutt jällegi igaühe päritolumaa teemale. Seltskonnas oli siis lisaks veel üks prantslane, üks itaallanna, üks poolatar ja üks tšehhitar.

Prantslasest piloot uuris, kuidas siis kuidas erinevates keeltes armastust avaldada. Kui kõik olid ära vastanud, oli minu kord vastata. Ja kuigi eesmärgiks oli kuulda, kui ilusalt või kummaliselt erinevates keeltes see ilus fraas kõlab, siis minul tekkis hoopis esimesena ettekujutus sellest, kui harva eestlased midagi nii olulist ja ilusat ütlevad. Või hindame me selle sõna tähtsust üle? See on ju kõigest sõna, miks mitte siis tihedamini öelda? Ilus ja vajalik teada, mis selles siis halba on? Ega siis pidev kordamine asja muuda.

Nii oligi minu vastus küsimusele: “Kuidas eestlased seda ütlevad?”, et eestlased ei ütlegi. Huumoriga pooleks muidugi. Veel rääkisin neile nalja eesti mehest, kes armastas oma naist nii väga, et oleks peaaegu seda talle ütelnud. Ma saan aru, et see on liialdus, aga eks ta nii kipub olemagi. Tundeid näidatakse välja vähe ja veel harvem julgetakse neist rääkida. Miks siis ometi eestlased nii tundekülmad on? Ega osanud minagi midagi täpselt öelda — rahvuse eripära ilmselt. Raske ajalugu, karm kliima ja pidevalt töö rügamine ei jäta just eriti ruumi romantikale ja tunnete näitamisele. Kartuleid võttes või heina niites on oma (samuti tööd rügavale) kallimale juhuslikult ma-armastan-sind hüüdmine ilmselt viimane asi, mis meeles mõlgub.

Minu jutust sai aru ilmselt vaid Islandi päritoluga majakaaslane, sest kuigi Prantsusmaal kasvanud, teab ta hästi ka Skandinaavlaste külma ja ülirahulikku meelelaadi. Ega minagi mingit lõputut tunnete näitamist ning serenaadi laulmist soovi. Samuti ei sooviks ma ilmaski omale kallimaks mõnd kuumaverelist meest: ühel hetkel saab sellest tunnete ja sõnadevalangust ilmselt küllalt. Aga selle lõputu vaikuse ja tunnete ülevoolavuse vahele jääb veel palju ruumi. Ja just seda ma hindan. Ja soovin ka teistele.

Või on asi keeles? Inglise keeles kõlab “I love you” nii lihtsalt ja loomulikult, et seda öeldakse pidevalt. Vahel isegi siis, kui selleks nii väga põhjustki pole. Rohkem nagu lihtsa komplimendina. Ometigi on seda alati armas kuulda. Tegelikult, kui niimoodi mõelda, siis kõikide kuumavereliste riikide (Itaalia, Hispaania ja ka Prantsusmaa) keeltes kõlab see väljend palju ilusamini. Samas eesti või soome keeles on see üks pikk ja robustne lause, kus romantikast on asi kaugel.

Mul õnneks endal selle tähtsa fraasi puudust elus ei ole. Abikaasaga ütleme (kas siis isiklikult või sõnumis) seda igal õhtul enne magamaminekut, vahel ka päeval, nii kuidas tuju on või kumb juhuslikult lohutamist vajab. Ja endiselt teeme seda inglise keeles. Ega hollandi keeleski “Ik hou van jou” eriti romantiliselt kõla. Loomulikult on mõte peamine, aga kui asi ilusasti kõlab, siis seda parem. Ei ole ma hakanud seda pikka ja kohmakat lauset oma mehelegi eesti keeles õpetama. Mulle see inglisekeelne variant täitsa sobib.