Meelike imestab: kuhu küll kõik kombed kadunud on?

Ma ei tea, kas mind on nii rangelt kasvatatud, aga kommete puudumine häirib mind tõsiselt. Kohe väga. Ja ma ei räägi ammu enam sellest, et võiks naistele ukse avada ja neid esimesena hoonesse lubada või ilmselgelt üliraske kandami tassimisel abi pakkuda. Sellega olen vaikselt leppima hakanud. Aga kui elementaarseid kombeid ei järgita või endale aru ei anta, et teiste seas ei tasu ikka kõike teha, siis on imelik ja füüsiliselt vastik iga kord.

Töötan ma ju suures avatud kontoris, kolleege on vasakul ja paremal, ees ja selja taga. Mehi ja naisi, nooremaid ja vanemaid, igast rahvusest. Kord keset tööpäeva kuulsin, kuidas keegi eriti vastikult ja ülilärmakalt ninaga luristas. Vaatasin selja taha, sest häiriv hääl tundus sealtpoolt tulevat. Ühtegi meeskolleegi ei paistnud, sest ikka ju oletad, et mehed nii teevad. Mu oma meeski teeb (ja ma püüan teda sellest välja kasvatada). Natuke aega läks mööda ja sama asi toimus uuesti. Vaatasin juba kurjema pilguga, ent ikkagi ei paistnud kedagi kahtlustamisväärset nägemis- ega kuulmisulatuses. Kas ma ise kujutasin seda ette?

Kolmandal korral sain aru — see rämedalt ninaga luristaja oli mu selja taga, neljakümnendates naisterahvas! Ise vegan, räägib mitmeid keeli ja muidu viks ning viisakas. Ent luristab ninaga nagu vanem mees! Ja nii see asi jätkus. Mina püüdsin iga kord vastikustundest jagu saada ega suutnud mõista, kuidas üks korralik naisterahvas niimoodi teha saab. Ma ei saa ju olla ainus, kelle arvates see rõve on?

Kord ei pidanud ma enam vastu ning küsisin võimalikult viisakalt, et ega tal taskurätikut vaja ole? Tema vastas, et ei, ta just pani omale ninatilkasid. Tõepoolest, rahumeeli väitis, et mingist taskurätikust ta küll puudust ei tunne. Ja luristas ja luristas täie ninaga, terve päev. Mingid ninatilgad ei ole küll vabandus, et teistel okserefleksi pidevalt esile kutsuda! Mul endal on krooniline nohu ja tean, et pakk pabertaskurätte peab alati kaasas olema. Kord putitati mu veritsema kippuvat nina arsti juures ning öeldi, et terve päev ei tohi nina nuusata. Ja mis ma siis tegin? Tõmbasin ka ninaga, nagu jaksasin? Ei!!! Teiste (ja enda) huvides hoidsin terve päeva taskuräti nutsakat nina all ja püüdsin hääletult hakkama saada. Aga tundub, et teistel pole sellest midagi, et oma tatise ninaga luristavad. Üks araabia keelt kõnelev meeskolleeg teeb veel hullemat häält. Paar päeva istus ta minu vastas ja kuigi temaga oli tore juttu ajada, siis iga kord seda kurgulurinat kuuldes mõtlesin, et oeh, ei ole võimalik! Ometigi on.

Igal tööpäeval lõunal käies peame oma kolleegiga kiired olema, meil on vaid 15 minutit rahus söömiseks. Sest siis tuleb üks naisterahvas, kes matsutab kohe esimesest suutäiest alates nii valjult, et me kiirelt oma söömise lõpetame ja ära põgeneme! Kes ometi matsutab? Kuidas keegi sellele tähelepanu ei ole juhtinud? Või on sellega nii, et teistel on piinlik ja püüavad jällegi vastikustundega hakkama saada, ometigi oleks ju ebaviisakas täiskasvanud inimesele öelda, et halloo, hoia suu närimise ajal kinni! Mind ajab see naisterahvas, keda me kolleegiga väikseks põrsaks kutsume, pigem naerma. Teisel kolleegil kipub süda pahaks minema. Sest tõesõna, kaugelt on kuulda, kas see naisterahvas on söömas või mitte. Suu matsub ja meie ei suuda oma kõrvu uskuda. Ometigi on see tõsi.

Kuidas sellised asjad juhtuvad? Kuidas matsutaja ise ennast ei kuule? Mul on ka ühed sõbrad, kes söömise ajal matsutavad. Aga neil on ka põhjus olemas — nad on päriselt kurdid ja ilmselgelt sellist väikest asja, nagu matsutamine ei kuule. Nendega koos õhtust süües saan aru, et tegu on eriolukorraga. Kõigil teistel, kuuljatel, aga õigustust pole! Kombed taas päevakorrale!