Meelike

Meelike käib taas koolis: vanasti jõudsin kõike ja õhtul läksin veel peole ka, nüüd on aga iga uneminut arvel

 (1)

Meelike käib taas koolis: vanasti jõudsin kõike ja õhtul läksin veel peole ka, nüüd on aga iga uneminut arvel
Pilt on illustreerivUnsplash

Kas mäletate seda tunnet, kui keskkool sai läbi ja ei jõudnud ära oodata, millal ülikooli saab mindud?

Sest ülikool on ju hoopis teine, õppejõud võtavad sind kui normaalset täiskasvanut ning keskkooliaegsed traumad ja norimised on minevik. Aga õppimine oli ikkagi üksjagu tüütu, sest lisaks huvitavatele ainetele tuli terve hulk igasugust jama pähe õppida, mis üldse tulevase tööga seotud ei tundunud. Need olid need “mälu arendamise ained”, kus lehtede viisi teoreeme ja valemeid pähe tuli tuupida. Et ikka aju areneks.

Nii läks minul ikka aastaid, enne kui otsustasin uuesti õppimisega tegelema hakata. Paar aastat peale ülikooli lõppu oli aeg-ajalt kerge uitmõte õhus, et võiks ju uuesti äkki mingi hetk... Eriti kui oma tuttavad muudkui uuesti ja uuesti ülikooli teed käisid. Aga ei leidnud ma, et oleks veel aeg. Raha oli ka põhjuseks ja nii ma siis lubasin endale paar aastat endiselt mitteõppimist. Aga sel kevadel otsustasin, et nüüd on aeg. Rahaga polnud endiselt priisata, nii et tuli lausa käik panka laenuosakonda teha. Aga raha ma sain ja nüüd siis õpin. Erialaks on personal performance coaching. Ja teate, mis? Naudin väga õppimist. Isegi teadmine, et saab raske olema, sest tööl käimine võtab kogu energia ja elujõu. Ikka meeldib. Valdkond on huvitav, materjalid põnevad ja kohustuslike raamatute virn öökapil ei tundugi nii hirmutavana.

Seotud lood:

Kangesti on hoopis tahtmine tubli õpilane olla. Varasemalt oli soov, et saaks vaid eksamid tehtud ja et jumala pärast läbi ei kukuks. Nüüd muidugi eksami hirmu ei ole, vaja vaid koolitustel osaleda, webinare kuulata ja suurtes kogustes raamatuid ning trükitud materjale lugeda. Muidu polekski nii hull, aga kuna esmaspäevast reedeni tuleb ka palgatööl käia ja see koht on mulle hetkel äärmiselt ebameeldiv koht. Töö ei meeldi, töökoht ei meeldi, praktiliselt mitte midagi ei meeldi. Lisaks on see stress nii väsitav, et ainus, millest unistan iga päev, on korralik uinak peale tööd. Aga millal siis õppida? Selles jama seisnebki, et tahaks, aga aega ja jaksu ei ole.

Loe veel

Eks oma osa on muidugi vanusel ka. Viimati olin sama usin õpilane (samuti peale tööd tuli koolipinki nühkima minna) kümme aastat tagasi. Siis oli ilmselgelt energiat rohkem, jaksasin nii peale tööd koolis käia kui pidudel ja polnud häda midagi, paar unetundi ei seganud järgmisel päeval jälle vapralt tööpostil istuda. Ja õhtul jälle koolis. Nüüd on aga iga uneminut arvel. Õnneks on coachingu õppimine kodusel režiimil, seega saab kasvõi teki all enne uinumist raamatut lugeda. Mida ma ka üsna tihti teen.

Et töö ja kool ja kirjutamine ja muud asjad liiga paljuks ei läheks, otsustasin eelmisel pühapäeval, et üks päev nädalas peab töö- ja õppimisvaba olema. Muidu saab jõud ja ind otsa ning siis on veelgi keerulisem. Riiulitel ootavad näiteks lugemist raamatud, mis pole üldse coachinguga seotud. Ja filmid, mille vaatamine ei anna eriti midagi, kui vaid hetkelist meelelahutust. Aga seda peabki tegema, siis on jälle jaksu usinalt õppida. Endalegi üllatuseks avastasin end pühapäeva õhtul mõttelt, et “ma natukene ikka õpin ka, õige natukene, nii pool tunnikest”. Selline soov on õppida! Oleks vaid nii keskkoolis olnud, oleks ehk hinded paremad olnud. Aga siis TULI koolis käia, nüüd valisin ise endale sobivaima valdkonna. Ja kohe on erinevus näha.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare