Kes nüüd arvab, et mesinädalad on läbi ja tumedad äikesepilved suhte kohal, peab küll pettuma. Oleme endiselt koos ja abielus. Aga oma meest vaatan nüüd küll teise pilguga, vähemalt reisimise osas. Nädala jooksul, mis me Bosnia-Hertsegoviinas pulmareisil olime, ilmnesid nii mitmedki varjul olnud küljed. Ei midagi kohutavat, aga paaril korral oli mul küll tunne, et parem oleks üksi sel reisil olla. Sest kui muidu olen mina meie suhtes see vinguja, siis selle nädala jooksul ületas mu hollandlasest abikaasa mind kohe mitmekordselt.

Algul tundus, et oleme reisimise valdkonnas vägagi sarnased. Kohtusime me ju samamoodi lennukis, kui mõlemad tagasi koju sõitsime. Paljude arvates on see fakt juba nii hullupööra romantiline, et paremat algust suhtele annab otsida. Ja kahepeale olema üsna suure osa maailmast juba ära näinud. Paaril korral oleme lühikesi, paaripäevaseid sõite samuti teinud, aga siis autoga ning sellised ühised ajaveetmised olid kindlasti teistmoodi kui odavlennuga lendamine.

Me mõlemad tahame maailma näha ja huvitavaid elamusi saada. Väikesed erinevused lühikeste väljasõitudega muidugi ilmnesid. Näiteks ei kannata hollandlane erilist hostelimelu, ammugi mitte võõraste juures diivanil magamist (a´la couchsurfing). Äärmisel juhul on ta nõus ööbima B&B majutusasutuses, aga siis kindlasti ikka oma privaatse vannitoaga. Minul pole nendest mugavusest suurt sooja ega külma, peaasi, et odav ja lahe on. No ja mis siis, et vannituba peab kellegagi jagama? Uks käib ju lukus! Couchsurfing on üks lahedamaid asju, mida ma üldse kogenud olen ning selle kaudu hulgim põnevaid inimesi kohanud. Uhkes ja kallis hotellis juba selliseid reisiselle naljalt ei leia.

Ning loomulikult jala kõndimine, seda juba hollandlased ei tee. Kui saaks aga igale poole otse ukse ette ja veel parem kui taksoga minna, siis on kõik korras. Mina aga olen harjunud jala käima, sest nii on odavam ja näeb rohkem. Õnneks selles osas piirdus kogu draama vaid pisukese hädaldamisega ja edasi pakkus juba abikaasa ise omal algatused, et võime vabalt 3-4 kilomeetrit hotellini kõndida. Ju andis ilus ilm oma tõuke.

Kuigi hollandlased on tuntud oma koonerdava ning rahalugeva iseloomu tõttu, siis sellegipoolest ei oska nad vaadata asja „vähemalt oli see odav” pilguga. Ikka olid kõik meie jamad põhjustatud just sellest, et odava lennupakkumisega nõustusime. Õigemini, et mina nõustusin. No ma ei tea, kui ikka kahepeale saab 70 euroga Bosnias ära käidud, siis on ju küll suurepärane diil! Aga ei. Küll sai sellega põhjendada pikka järjekorras ootamist, küll lennukile minemist (ja ikka järjekorras ootamist), küll lennuki hilinemist. Ja loomulikult bussiga sõit, oh jeebus küll! Mõelda vaid, üle kolme tunni bussis loksuda! Seda, et bussipilet nii odav oli, et naerma ajab, ei loe. Minu arust on aga üliodavad bussipiletid ja lennuhinnad kui üks taeva kingitus. Ja kindlasti ei kavatse ma maksta veel lisatasu selle eest, et saaks esimesena lennukile minna. Kiired jalad aitavad sama hästi. Ja täitsa tasuta.

Veel sain teada, et kui oma uhiuue abikaasaga mingeid vaatamisväärsusi avastada, siis peavad nad võimalikult hotelli lähedal asuma. Sest nii pooletunniseks veniv trammisõit ja lisaks veel paar peatust bussiga on jällegi- liiga palju.

Õnneks muid muresid meil reisi ajal ei olnud. Aga võibolla oleks olnud endale lihtsam juba palju varem teada saada, kuidas mõned üsna tühised asjad mu meest kangesti närvi ajavad. Ja sellega ka minu tuju ära rikuvad.

Ning loomulikult tahan ma endiselt oma abikaasaga tulevikuski koos reisida. Ainult, et kui kogu asjaajamine ja planeerimine ja rahaline külg on minu korraldada (nagu siiani on olnud ja ilmselt ka jääb), siis tean juba arvestada. Odavlennud ja pikad järjekorras ootamised pole minu abikaasale eriti meeltmööda. Bussisõidu asemel eelistab ta iga kell autot, seega peaks alati eelarves juba ette olema lahter „autorent”. Ja päris igasse riiki mu mees samamoodi nõus minema ei ole. Kui korra Bosnias käidud, ega siis need teised ümbruskonna riigidki suurt erine. Seda siis tema arvates. Mina nii aga ei arva. Eks siis rahalisest olukorrast sõltubki, kas järgmine reis on koos või ilma abikaasata. Mina juba minemata ei jäta.