Tõesti, hea film on, naerda sai palju ja kuigi filmi lõpplahendus oli ootuspärane ja natuke liiga imal, siis kunagi vaataks seda samamoodi korduvalt nagu esimest kahte osa. Sest nii paljud meist samastavad end tegelaskujuga. Aastaid tagasi populaarsust kogunud raamatud ja filmid andsid meile lootust ja usku, et saavad ka pontsakad ja vähemilusad naised oma eluga kenasti hakkama. Lihtsalt väikese vimkaga ja pidevate sekeldustega.

Kusjuures, omamoodi värskendav oli vaadata filmi, kus kõik tegelased ei olnudki viimseni üles löödud ja eriefektidega nooremaks tehtud. Olid kortsud Bridgeti näos, oli väriseva topeltlõuaga Mr Darcy. Kui muidu kubises film liialt optimistlikest lootustest ja ebareaalsetest hetkedest, siis peamiseks eesmärgiks oli ikkagi anda lootust neile 40+ ja endiselt vallalistele naistele. Ikka neile, kes printsi ootel on. Et rong ei ole veel läinud.

Ometigi on see film jälle palju kõneainet tekitanud just feministide seas. Kes filmi näinud pole, ärgu edasi lugegu, sest võin üllatusmomendi ära rikkuda. Kui algul oli tegelaskuju peamiseks eesmärgiks leida omale kallim, pidevalt ühe ja teise kallima vahet pendeldades, siis viimane osa täidab enamike naiste unistuse: laps ja abielu takkapihta. Ja selline mudel ongi feministid tagajalgadele ajanud. Et mis mõttes, kas naistel enam muid ambitsioone polegi?

Oleme seda teemat majakaaslastega ka arutanud. Kohati on muidugi koomiline rääkida tegelasest, kes on lihtsalt välja mõeldud ning eksisteerib vaid filmis. Ma saan aru küll, et Bridget esindabki neid keskmisi, pisut priskemaid vallalisi naisi, kelle elu keerleb vaid lõputu dieeditamise ja deitimise ümber. Lisaks kõikide sõprade ja sugulaste lõputud küsimused abiellumise ja lapsesaamise kohta. Sest kui meest ei ole ja last ei oota, siis on su elu täiesti raisatud ja ees ootab pikk, üksildane vanaduspõli.

Nii õhkasidki mu 24- ja 26-aastased, vallalised (kuid mitte paksud) sõbrannad, et just selline nende ootus ja lootus ongi: olla nagu Bridget. Õppida ja areneda, kehakaalust hoolimata ja lõpuks ikkagi leida see oma Mr Mark Darcy ja abielluda. Sest ka aastal 2016 on selle kõige üllama õnne valemiks endiselt abielu ja lapsed. Iga kord, kui keegi mainib mulle, et „vähemalt oled sa abielus“, hakkan ma silmi pööritama, sest no kuulge, mis jutt see selline on? Abielu ei tähenda kohe automaatselt õnnelikku elu. Jah, ühiskonna arvates ja sugulaste silmis oled sa siis küll samm kõrgemal, kui muretud vallalised, aga et abielust ka abi elus oleks, on muudki vaja. Niisama oma abielusõrmuse imetlemine veel õnne majja ei too.

Mina pooldan endiselt „Eat.Pray.Love“ raamatu/filmi sõnumit, et esmalt leia ennast, avasta, mida sina tahad ja tee seda, mis sulle meeldib. Kui mees ka kõige selle käigus tuleb, siis on ju lausa super. Kui lapsesaamine plaanis pole, siis on see jumalast normaalne asi ega tohiks iseenda avastamist ja iseendaks olemist kõrvale lükata. Sinu elu ja sinu valik. Minu eeskujuks on endiselt täitsa ehe inimene, kirjanik Liz Gilbert, kes on nüüd peale teistkordset lahutust nautimas elu uue kaaslasega, oma parima sõbrannaga lausa. Üllatav pöördepunkt, mida keegi poleks oodanud, aga selline see elu juba on. Ja peamine on iseenda suhtes ausaks jääda, küll siis ka see õnn tuleb. Vahelt lihtsalt pisut ootamatul kujul.

Nii jäimegi veendumusele, et kellele Bridget Jones eeskujuks, kellele Liz Gilbert. Kui film vaadatud ja esimesed muljed räägitud, avastasid aga mu majakaaslased, et üks osa sellest loost eksisteerib tõesti vaid filmis. Mitte ükski mees ei hakkaks võitlema naise armastuse nimel, kui ta teab, et see sama naine on just ka teise mehega maganud ega tea, kumma last ta siis ootab. Mehed saadaks sellise moraalitu naise kohe kuu peale.