Meelike kiidab tublisid Eesti mehi: hollandlastel on meie omadelt ikka nii mõndagi õppida..
Kui aga vaadata, kuidas TEGELIKULT tööd tehakse, siis ega ei imestagi. Ilmselt olen harjunud, et Eestis sellist soss-sepa tööd ei tehta. Näiteks on igas toas põrandad rikutud ja seda väga proosalisel põhjusel- töömehed lihtsalt ei viitsinud iga päev kivisodi ära koristada ja käisid siis rahumeeli oma raskete töösaabastega sodi täis tubades ringi. Nii ongi kõik põrandad väikeseid lohke täis. Oma mitmed külmkapimagnetid leidsime meetreid ja meetreid külmkapist kaugemal — üks oli lausa õues. Kuidas see sinna sai, ei oska arvatagi. Ja nii, rahumeeli, iga päev sama tööd tehes rikutakse remonti tehes korter korteri haaval ära. Kaebustest vaevalt et kasu on, me ei saa ju ometi esimesed olla, kes sellistele väikestele probleemidele tähelepanu juhivad? Ju hommikul tehakse väike noomitus, et „olge ettevaatlikumad“ ja tavapärane töörutiin jätkub.
Ja kui töömehi palgata ei jaksa, siis peab Hollandi mees ise elamise remondiga hakkama saama. Iga keskmine Eesti mees oskab oma kodu korda teha, ega praali üldsegi, et just TEMA kogu remondi ära tegi. Ma olen kolm aastat kuulnud uhkusest pakatavaid kõnesid teemal, kuidas mu abikaasa terve meie korteri korda tegi. Ja seda kõike kahe aasta jooksul. Algul vaatasin imestunult ringi, et kas tõesti võtab siis kaks aastat, et trepid ära lihvida ja lakkida ning seinad valgeks värvida? Paar paani tapeeti ka seinas ja kogu lugu. Kuhu see kaks aastat siis küll kulus? Sõbranna mees lubas jõuludeks esiku korda teha: ilmselgelt ei maininud ta, millise aasta jõuludeks. Pooleliolevad remonditööd on siinsetes kodudes üsna tavalised.
Nüüd, aegamööda saan sellest pikast ajaperioodist täitsa aru, sest nii vist üks Hollandi mees töötabki. Enda arvates väga usinalt ja agaralt, aga tulemust ei tule ja aega kulub. Kuna mu mehevend elab kõrvalkorteris, kus samamoodi remonti tehti (tema elamist rikuti veel rohkem, kui meie korterit), siis nägin, kui vaevaliselt asjade korda saamine aega võttis. Kallis mehevend oskas vaid ohkida, kuidas on nii palju koristada, nii palju värvida ja nii palju asju ümber teha. Lisaks leidis ta meie üsna korras elamise kah täitsa suure segaduse olevat ning imestas, et me sellise korralageduse sinnapaika jätsime ning paariks päevaks reisile suvatsesime minna. Enda esimese probleemi, koristamise, lahendas ta ise muidugi kõige mugavamalt — kutsus lihtsalt oma ema elamist koristama. Ämm tuligi sõnakuulelikult ning küüris ja kraamis tundide kaupa, kuni väsimusest nõrkes. Meie elamist piiludes tunnistas, et meil palju mõnusam ja lahedam tulemus on. Ma ei hakanud lisamagi, et tegelikult tegi suurema koristustöö ära minu abikaasa. Mina aitasin asju lahti pakkida ja põrandaid pesta siis, kui suurem soga juba kokku pühitud oli. Nüüd mõtleme, et seinad vajavad samuti üht uut värvikihti ning tapeeti võiks ka uuendada. Eks ma siis pea asjadel silma peal hoidma, et selleks järgmised kaks aastat ei kuluks.
