Meelike: kui välismaal elav tuttav on tasuta öömaja, siis miks mitte seda kasutada?
Sellepärast on igasugused külalised, lähemalt ja kaugemalt kulla hinnaga. No Eestist tulnud toovad ikka küsimise peale veel kommi ja kohukest ka kaasa, nii et nende külaskäiguga saan ka oma maitsemeeli ergastada ja kodumaiseid lemmikuid maitsta. Aga olulisem on ikkagi inimesed ise. Millegipärast aga ei käi meil külalisi eriti tihti. Miks ometi?
Algul arvasin, et kõige raskem on hollandlast selles veenda, et minul PEAVAD külalised käima. Ja ikka sellised, kes ka ööseks jäävad. Veel parem, kui mitmeks-mitmeks päevakski. Muuseas, suuremat diivanit meil ikka pole, väike lootus on, et kui pulmadeks raha kingiks saame, siis läheb see kindlasti uue diivani ostmiseks. Sobiv mudel on juba väljagi valitud, IKEAst loomulikult, vaja vaid raha kokku saada.
Nüüd aga tundub, et palju raskem on kedagi ka reaalselt külla saada. Eks üheks põhjuseks ole asjaolu, et ma ei ela Amsterdamis. Sinna ju ikka rahvas ihkab minna, aga kui saadakse teada, et minu juurde tulemiseks veel pisut üle tunni aja rongiga sõita tuleb, siis võtab see enamikelt kogu huvi üldse sõit ette võtta. See, et enamikes suurlinnades (isegi Tallinnas) võtab ühest linnaotsast teise sõit samapalju aega, ei oma mingit tähtsust.
Veel ilmselt pole eriti ahvatlevaks faktiks teadmine, et meil elamises peale korraliku diivani pole ka õiget külalistetuba. Suure vanniga vannitoast rääkimata. Ning jahedamal ajal ei tihkagi keegi külla tulla, sest korralikku kütet meil ka pole. Nii olen alati igale huvilisele, kes õhinal külla tulla soovib, pidanud koheselt teatama, et „me ei ela Amsterdamis, siia tuleb rongiga tulla, ja omaette külalistetoa ja mugava lahtikäiva diivani asemel tuleb magada hoopis hollandlase töötoas. Põrandal, madratsi peal“.
Ja nii ma siis ikkagi, kõige kiuste kutsun aga rahvast külla. Vahel on tunne, et kas mäletangi kõiki, kellele nagu muusas „kui öömaja vaja, tulge külla“ pakkunud olen. Hollandlane saab muidugi alles hiljem teada, kui plaan juba kindel on, et ma nii muuseas meile öömajalisi kutsunud olen. Aga kuna seda nii harva juhtub, siis pole ta seni veel protestima hakanud. Viimaste külaliste puhul uuris küll mitu korda, et kes nad ikkagi on ja miks nad just meil ööbivad. No mis mul öelda oli? Üks külalistest oli kunagi, nii 10 aastat tagasi mu boss ja teine oli tema sõbranna. Ja miks? Sest nad said kord odavad piletid Amsterdami ostetud ja mina pakkusin, jälle muuseas, et kui neil rongisõit odavam tuleb, kui hotellis ööbimine, on nad suurima heameelega meile külla oodatud. Ja kõik. Igaks juhuks palusin hollandlase lemmikut, Kalevi valget shokolaadi mustikatega tuua. Et kui äkki olukorda kuidagi mahendama pean.
Ja nii külalised ka tulid. Nagu lubatud. Küll aga on neid, kes aga lubavad ja lubavad. Kuid mida ei juhtu, on täpsem info lennuaegadest ning küllatulemisest. Korduvalt tuletatakse meelde, kui kangesti ikka mulle külla tahetakse tulla (sest ma käin ju Eestis NII harva, kõigest korra aastas). Ja mina, loll, hakkan jälle unistama, kuidas seekord ikka rahvas ära mahutatud saab ja mida kõike ette võtta ja…. Ja jälle ei midagi.
Õnneks polnud kõik eelnev mainitu (st ei külalistetuba, ei diivanit, ei mugavusi) üldsegi hirmutav meie viimastele külalistele. Ega ka mu parimale sõpsile, kes külas lausa kaks korda käinud on ning lausa hollandlase sõnul „meile alati oodatud“ on. Loodan, et nüüd ehk on julgemaid ja hakkajaid külalisi veelgi tulemas. Sest hiljutine katse selgitas: lausa kaks inimest mahub meie juurde vabalt ära. Lisaks veel huvitavad „elamused“ kummaliste naabritega ning palju, palju kasside paitamist. Kes on järgmine?
