Meelike küsib: kas füüsiliselt raske rännak lähendaks paarisuhtes olevaid inimesi?
Üks põhjus oli muidugi oma aja ja üksiolemise vajadus. Hea oli üksi käia ja mitte muretseda, et mida küll õhtul süüa peab tegema ja ega tolmurullid elamises võimust võta. Elu oli lihtne ja muretu (kui valutavad ja villis jalad välja arvata)- ei muud, kui kõnni, söö ja maga. Ometi oma paistes ja kangeid varbaid vaadates oli küll vahel tunne, et nii hea oleks õhtul oma mehe kaissu pugeda ja talle kõrva ohkida, kui valus mul ikka on. Ja loomulikult väikest jalamassaaźi loota. Sest need teised paarikesed, kes koos päevast päeva kõndisid, said seda ju teha. Koos oma häid ja halbu hetki jagada ja kordagi ei teki tunne, et teine ei mõista. Mõistab küll, sest on ise just sama läbi elanud. Mina sain vaid oma mehele sõnumeid saata ja tema innustavatest sõnadest lohutust leida. Jalavalu puhul see küll eriti ei aita, aga noh, mõte on see, mis loeb.
Teel mõtlesin isegi, et kui lahe oleks oma mehega sellist kõndimist teha. Või kas oleks ikka lahe? Äkki läheksime hoopis sel teekonnal tõsiselt tülli, sest arusaamad reisist on erinevad. Lisaks veel füüsilised erinevused. Üks on nõrgem, aga kannatab palju järjest kõndida. Teine on tugevam, aga ilmselt esimese takistuse korral hakkaks hädaldama. Ja kõndida mu abikaasale ka eriti ei meeldi. Kohe üldse ei meeldi, kui päris aus olla. Ning vihkab ööbimist hostelites ja odavates majutusasutustes, kus teistega vannituba jagama peab. Väike unistus mul järgmise Camino reisi jaoks siiski on- vahest õnnestub mu mees ikkagi kaasa meelitada. Kasvõi mõneks päevaks kõndima, et koos ka midagi teistmoodi kogeda.
Sest oma teel kohtasin üsna mitmeid lahedaid paarikesi. Oli lausa üks väliselt väga ebatõenäoline paar, kus tegelasteks Saksamaalt pärit armas naine ja Prantsusmaalt pärit pikk ja vähem sarmikas mees, kes siis aasta varem Caminol kohtunud olid. Nüüd on nad koos ja kõnnivad ka koos mööda uut Camino rada. Oli ka uus paarike, mis ilmselt peale Camino lõppu vahemaa tõttu hääbuda võib. Aga võibolla ka mitte, kui ühiselt sellised raskused ületatud, ehk saab ka vahemaaga kuidagi hakkama. Minu lemmikud olid aga üsna vanad inimesed, kes väliselt pisut mu vanavanematest nooremad tundusid. Käisid sama teed, mis mina ja ega nad oluliselt aeglasemad ka olnud. Mina vaevlen hetkel Camino järgse põlvevaluga ja ometi tegid ja teevad vanad inimesed sama rännakut. Väliselt lausa mängleva kergusega. Küll tahaks ise ka sama kõbus ja lõbus paarikümne aasta pärast olla!
Võibolla ongi koos selliste raskemat tüüpi reiside tegemine hea mõjuga abielule (või siis lihtsalt suhtele). Kogeda koos midagi nii füüsiliselt kui ka vaimselt rasket. Koos teineteise aitamine ja motiveerimine. Koos raskustest üle saamine ja lahenduste otsimine. Õhtul koos albergues üksteise jalgu masseerides päevast arutamine ja vigadest õppimine. Lisaks veel ühised mälestused, mis loodetavasti ikka rohkem positiivsed, kui negatiivsed on. Umbes nagu ühise lapse sünni kogemine, koos. Ma nüüd väga vabandan, et lapsevanemate arvates võibolla liialt vale võrdluse toon, aga ka Camino reisil võid näha oma kallist inimest suurtes valudes ja sa tead, et ei saa teda eriti aidata. Vaid pisut leevendust pakkuda. Ja lõpuks on koos ikkagi midagi väga suurt ja imelist kogetud. Las see siis jääda minu, kui lastevaba abielus naise suurimaks ja üllamaks kogemuseks, mida abikaasaga koos kogeda võiks.
