Samuti pani see dramaatiline kogemus elu väärtused paika. Laps ajas söögi enda riietele? Tuba on koristamata? Pesu triikimata? Ei huvita üldsegi, peaasi, et kõik elus ja terved on. Samuti ei hoia ta enam pidulikke riideid olulisteks hetkedeks, vaid kannab oma parimat kleiti just siis, kui selleks tuju on.

See lugu tuli mulle meelde, kui mu kolleeg oma uusi jalanõusid näitas. Ilusad, helesinised ja säravad tossud. Nii ilusad, et kolleeg ei raatsi nendega eriti kuskil käia ja näiteks niisama matkamiseks peab uued jalanõud ostma. Sellised, mis ei oleks nii ilusad ja mida raatsiks ka igapäevaselt kanda. Tema isegi küsis minult, et kas mul on ka selliseid asju, mida kuidagi ei raatsi kasutada?

Vastasin, et enam ei ole. Olen samasuguse kasvatuse saanud, et on igapäevased asjad ja olulised, ilusad asjad pidulikeks puhkudeks. Minu lapsepõlves olid koduriided, mis olid mugavad ja mitte nii ilusad, ja olid väljaskäimise riided. Olid kingituseks saadud serviisid, mida kasutati vaid kord aastas sünnipäeval. Ja kui taas midagi ilusat omale soetati või kingituseks saadi, siis ei kasutatud seda, sest „see oli liiga ilus“.

Paar aastat tagasi kinkisin oma abikaasa vanavanematele isetehtud sokid ja mida selle peale öeldi? Oi, need on nii ilusad, me paneme need hoiule! Tõesti? Millal 84aastane ja südamestimulaatoriga vanaisa neid siis kanda kavatseb? Kunagi hiljem, aastate pärast. Kas sellises eas ei peaks juba igat hetke nautima ja igat päeva kasutama maksimaalselt? Ei, nemad hoidsid endiselt asju erilisteks hetkedeks.

Aga ühel hetkel sai minul küll kõrini sellisest asjade hoidmise kultusest. Pealegi, mul on väga hästi meeles, kuidas hoidsin ilusaid mustriga sukkpükse põhikooli lõpetamise aktuseks. Oli ju tegu sellise sündmusega, milleks pikalt tuli valmistuda. Ja nii ma siis hoidsin kapis, avamata pakendis ilusaid sukkpükse ja ootasin seda aega, mil ometi põhikool lõpetatud saab ja ma neid sukkpükse kanda saan. Kandmata nad mul jäidki, sest selleks ajaks olin ma nii pikaks kasvanud, et sukkpüksid enam jalga ei mahtunud! Palun väga! Aastaid, tõesõna, AASTAID hoidsin ma midagi nagu silmatera alles, puutumata ja vaid silmadega imetledes ja unistades, et ühel päeval tuleb see hetk, kui neid kanda saan. Ja mis sellest välja tuli?

Seega enam ei ole ma selline, kes ilusaid asju kasutamata hoiab. Kannan ilusaid riideid siis, kui tahan. Lähen porisele matkateele tuliuute jalanõudega ja ei põe, et need liiga mustaks saavad. Kasutan pulmadeks kingituseks saadud nõusid igapäevaselt, sest need olidki kasutamiseks ju mõeldud. Ja kui ka mõni asi ei pea vastu, läheb katki või peale kandmist enam nii ilus ei ole, siis viskan need ära. Need on kõigest asjad.