Meelike küsib: kas vaid elu lõpuni kestev abielu loetakse õnnelikuks?
Olin uudist lugedes nii šokeeritud, et ei osanud midagi arvata. Hoidsin telefoni käes, kus veel ehmatav uudis ekraanil oli ja vaatasin oma ühele majakaaslasele nõutult otsa. Tema oli hiljuti filmi „Eat, Pray, Love“ (e.k "Söö, palveta, armasta") vaadanud, seega kirjaniku minevikueluga ning armastuseleidmisega kenasti kursis.
„Misasja? On alles mõrd!!!“
Nüüd oli minu kord üllatuda, sest mu vahva ja alati rõõmus majakaaslane nimetas just minu suurt iidolit mõrraks! Mis? Kuidas? See on nüüd küll ilmne liialdus?
Põhjuseks ütles majakaaslane, et kuna ta oli just äsja filmi vaadanud, siis ilmselgelt olid tema unistused samasugused: minna reisima (tööl on ta juba teada andnud, et kahe kuu pärast läheb minema ja plaan reisida on tal ka, lisaks veel vallalisestaatus) ja kõigile seiklustele lisaks on muidugi ka lootus omale üks asjalik peigmees leida. Nii ju ometigi Elizabeth Gilberti bestselleriks kujunenud raamat lõppes, andes samamoodi lootust paljudele naistele. Et isegi kui oled suhtes ja pole oma eluga rahul, jäta igav elu ja veel igavam mees ja põruta soojale maale: sööma, palvetama ning armastust otsima.
Nüüd aga on kõikide romantikute unistustele kriips peale tõmmatud. Sest meie iidoli ja eeskuju abielu on kummalisel kombel samuti oma lõpu leidnud. Mis siis edasi saab? Kas on kõik, ka parimad ja ideaalsena tundunud abielud, hukule määratud?
Mina loomulikult asusin kohe oma lemmikkirjanikku kaitsma. Jah, ei tea minagi, mis juhtus: Liz lihtsalt teatas oma Facebooki lehel ustavatele fännidele uudist ning palus mõistvat suhtumist. Ja seda ma ustava fännina ka teen. Lisaks muidugi asjaolu, et eelmisel aasta õnnestus mul oma silmaga näha ja käega katsuda Lizi ennast, kui ta oma raamatutuuril Saksamaal oli. Ausalt, tema lahutuse uudis tundus nii isiklik ja valu sügav, nagu oleks tegu hea sõbraga. Fännina jälgin ma tema sotsiaalmeedia postitusi igapäevaselt ning loomulikult on tema raamatud kodus aukohal. Ja kuigi tundub, et Lizi lahutus on sõbralik ja toimub sel korral ilma eriliste draamadeta, on siiski sügavalt kahju. Lahutus ei ole meeldiv asi, isegi kui see toimub rahulikult ja sõbralikult.
Aga mis siis on meile lohutuseks? Kas on üldse lootust? Kui juba nii imeline inimene, nagu seda on Liz, peale kümmet aastat abielu mingil põhjusel lahutab, kuidas siis meiesugused, tavalised surelikud oma suhteid hoidma peaksime? On ju „Eat, Pray, Love“ justkui lootusekiir kõikidele naistele. Giidiks eneseleidmise maastikul ning meeldetuletuseks, et me kõik oleme väärt õnne, rahu ja meelekindlust. Ja et igaühe jaoks on kuskil keegi, vaja on ta vaid (lähedalt või kaugelt) üles leida.
Mina muidugi olen kah üks viimaseid, kes abielu ja selle püsimise teemal sõna võtma peaks. Hetkel on mul käsil küll seni pikim abielu (augustis lausa kaks aastat, hurraa!) ja ausalt öeldes mõte kellegagi koos elada kümme aastat tundub ilmatu pikk aeg. Veel pikem ajajärk tundub nii ulmeline, et mõistus isegi ei võta.
Ometi usun, et parem olla kümme aastat toredas abielus ja siis sõbralikult lahku minna, kui et üldse mitte abielus olla ja oma vallaliseelu kiruda. Mõned suhted lihtsalt saavad otsa, ilma suurte jamade või draamadeta ja sinna pole midagi teha. Muide, vallaline olla pole üldse mingi kole karistus, see võib täitsa lahe olla: kui vaid ise oma elu lahedaks ja huvitavaks teed. Abielu on ka muidugi tore, seda siis seni, kui see kestab ja õnnelikuks teeb. Pealegi, ei tea ju ette: alati on lootust, et just sinu suhe ja/või abielu kestab elu lõpuni ja just nii õnnelikuna, kui seda ette kujutad.
Ja loomulikult lugege ikka „Eat, Pray, Love“ raamatut ning uskuge, et kõigil on võimalus õnnele. Isegi kui see ühel hetkel otsa saab. Proovida tasub alati, äkki isegi õnnestub!
