Need kõik on minu jaoks senimaani täiesti normaalset asjad, kuniks mind iga kord sellega ei tüüdata. Kui aga järsku pole muust rääkida, kui et "kilokalor siin ja kilokalor seal ja seda rämpsu ma ei söö ja sina ka ei tohiks süüa, näe ma tõin SULLE porgandit", siis on minu jaoks häirekellad löömas. Uus hobi või elustiili muutus ei tohiks täielikult kogu isiksust varjutada. Tihti aga nii on.

Minu üks esimesi tuttavaid Hollandis oli üks esmapilgul lahe ja jutukas tütarlaps, kes üsna ruttu avastas enda jaoks Iisraeli võlud ja judaismi. Ja iga järgmine kokkusaamine tähendas vaid üht: tema rääkis kõigile igal võimalusel, kui lahe on Iisrael, kuidas tal heebrea keele õpingud lähevad ja mida kõike tema uus usk tal süüa lubab ja mida mitte. Peamiselt siis mida mitte. Lõpuks hakkasid kõik teda vältima, sest noh, kõrini oli sellest: "Mina ei tohi seda, teist ja kolmandat süüa. Mis see on? Issand, seda ma küll ei söö? Ja seda kohe kindlasti ei tohi, see sisaldab midagi, milles on täide veri ja see on absoluutselt keelatud!" Jne jne jne. Tema uus eluviis ja usk ja toitumisharjumused olid niivõrd lämmatavad, et millestki muust enam rääkida polnud. Ma pole teda juba 2 aastat näinud.
Nüüd on mul uus ja vahva sõbranna, kes ühtlasi on ka vegan. Ja minu arust pole selles midagi imelikku või segavat, et omavahelist läbisaamist takistada. Sest minu silmis pole veganlus ainus asi, mis temaga seostub. Ta on lisaks veel hea ema, kes oma kiire pere- ja tööelu kõrvalt leiab aega ka sõprade jaoks. Ta on hea kokk: tõepoolest, ka veganid söövad maitsvat toitu. Ta on huvitav jutukaaslane, kellega saab rääkida paljust muust, kui vaid küünelakkidest ja käekottidest. Jah, ta on ka vegan, aga see on üks paljudest asjadest, mis temaga seostuvad.

Küll aga rääkis ta mulle viimati, et jube raske on leida sõpru, kellega näiteks väljas söömas käia. Sest küsimus: "Kus on linna parim taimetoidu restoran?" kõlab kui häirekell ja enamik eelistab vaikselt minema hiilida ja mingeid vabandusi välja mõelda. Ikka selleks, et jumala eest mitte sinna taimetoitu sööma minna. Ma pole küll taimetoitlane, aga leian, et ära küll ei sure, kui IGA PÄEV liha ei tarbi. Ja asjatundjad oskavad ka taimsest toorainest häid asju kokku valmistada. Miks mitte siis aegajalt midagi teistmoodi teha ja teist sorti toitu nautida, sest üks su sõpradest liha ei söö? Pole ju teab mis ohver! Ega see siis sind taimetoitlaseks või veganiks sunni.

Mina ka ei hakka taimetoitlaseks ja kindlasti mitte veganiks. Esiteks on minu söögitegemisoskused nii limiteeritud, et pelgalt juurvilju nähes haarab mind paanika. Teiseks, mulle meeldib aegajalt liha süüa. Ma olen enda arvates üsna suur loomasõber (vahel toidan kodutuid kassegi, sest nii hale on), aga siiski usun, et me oleme mõeldud ka lihatoiduliseks. Küsimus on pigem, KUI palju süüa. Aga see on hoopis teine teema.

Omamoodi huvitav oleks küll näiteks mõni taimetoidu või vegani väljakutse vastu võtta, aga ise ma seda vastu ei peaks. Isegi nädal aega oleks mulle palju, kuuajasest väljakutsest rääkimata (seda mulle isegi soovitati, et blogisse oleks head materjali ju küll. Aga ma ise kardan, et ma lihtsalt ei pea vastu ja esimesel võimalusel haaran kanakintsu hambusse. Päris kanalihaga. Mitte sellise, mis "maitseb, nagu kanaliha"). Küll aga ei ole mulle probleem süüa taimetoitu või veganitele mõeldud roogasid, kui need on juba valmis tehtud. Sest külas olles tasub viisakas olla ja süüa seda, mida sulle pakutakse. Nüüd ma tean, kuidas maitseb veganite juust või salami. Lisaks on vegani toorjuustu-šokolaadi kook üks parimaid, mida ma eales saanud olen. Ja mul on väga hea meel, et ma neid huvitavaid maitseelamusi kogeda saanud olen.

Ma ei hakka sellepärast veel taimetoitlaseks või veganiks, et mu sõbranna seda on. Sellegipoolest lähen alati hea meelega talle külla, sest esiteks söön ma kõike, mida ta mulle aga pakub. Pealegi ei suru ta oma maailmavaadet mulle peale ega vaata hukkamõistvalt, kui toidupoes päris hakkliha kaasa ostan või oma rämpstoidu vaimustusest räägin. Tema austab minu valikuid ja mina austan tema valikuid. Meil on nii paljust muust ka rääkida, kui vaid veganlus. Ja hea meelega läheks isegi mõnda taimetoidurestorani, et uurida, mida huvitavat ja maitsvat seal siis tehakse. Uusi asju peab ikka ju proovima. Ja sõpru peab hoidma. Neid, kes on hoidmist väärt.