Meelike: miks noored naised vanu mehi vahivad ja miks vanad mehed noortest tibidest huvitatud on?
Minult küsis ta seda vägagi teadlikult. Ma pole kordagi varjanud, et minu üheks suureks nõrkuseks on vanemad mehed. Seda ka vaatamata faktile, et mu abikaasa minust aasta noorem on. Või nagu meile meeldb rõhutada “2 päeva vähem, kui aasta noorem”. Aga siiski, noorem. Ja ilmselgelt on tema ka see ilusam pool. Ma pole vajalikuks pidanud eriti seda “mulle meeldivad vanemad mehed” fakti varjata. Samasugune tõsiasi, kui näiteks asjaolu, et eelistan juurikatele puuvilju või talvele suveperioodi. Ja ma tean samamoodi, et mu mehele meeldivad pikkade blondide juustega sinisilmad. Ei hakka ma sellepärast veel oma juukseid pikaks kasvatama või värvilisi läätsi kandma. Ja kindlasti ei näe ma põhjust muretsemiseks, et äkki vahetatakse mind kord just ühe sinisilmse blondiinitari vastu välja. Mis ette ikka muretseda.
Mõned aastad tagasi, niisama naljaviluks, lõõpisime ka ühe sõbrannaga. Tema küsis, et kumba ma eelistaks, kas olla pool aastat koos Simon Cowell´iga või kaks aastat koos räppar Pitbulliga (mõlemad mehed on minu jaoks just sellised, unistusemehed. Välimuselt siis). Ja kuigi mõtlesin ühtpidi ja teistpidi, ma oleks ikkagi valinud Simon Cowelli. Kes on ühtlasi minust 20 aastat vanem. Noh, ikka unistusemaailmas, kui saaks nii valida.
Olen tihti mõelnud oma (ilmselgelt) kummalisele eelistusele, seda küll teiste ärgitusel. Küll on pakutud, et mul on mingi isakomplekts, küll mingi muu viga küljes. Ise ei oska ma muud põhjust leida, kui et olen endast vanemate vendade ja nende sõpradega üles kasvanud. Ja kas alati peabki põhjus olema? Kas need, kellele blondiinid rohkem meeldivad, peavad samamoodi oma eelistusi põhjendama? Kui meeldivad, siis meeldivad, midagi pole teha. Mulle meeldivad pitsa, shokolaad, pruunid silmad ja vanemad mehed. See ei tähenda ju, et nooremad sinisilmsed mehed kuidagi teisejärgulised oleks. Kedagi pole ma ju seetõttu välja praakinud, et silmad valet värvi on või vanust vähem, kui sooviksin.
Mu abikaasal on aga (minu teada) kõik eelmised kallimad olnud endavanused. Ja tundub, et mu mees on üks väheseid, kes eelistab MITTE palju nooremat. Tema arvates pole noorte tibidega millestki rääkida ja nende peamised plussid, nagu noorus, hea välimus ning siredad sääred, polegi niivõrd määravad. Ehk siis juhul, kui on ikka kange tahtmine teiste ees ilusate asjadega eputada ning kadedust tekitada, siis tähelepanu saab ka muudmoodi, kui noor sisesäär käevangus. Näiteks uhke autoga, siis vähemalt tead, millega tegu. Hea muidugi kuulda, ega minagi ilusa välimusega hiilga ning noh, aegajalt on ikka tunne, et “mina olen ju ikkagi see vanem”. Senikaua, kui meil on ühiseid jututeemasid ning teineteist naerma suudame ajada, peaks kõik kombes olema.
Teiseks tõsiseks vastuargumendiks, mis suure vanusevahega kaasneb, ongi vanus. Kui ikka 10-20 aastat vahet on, siis annab mingil hetkel tõsiselt tunda, et üks tahab alles pidudel ringi möllata ja teine rahus kodus Aktuaalset Kaamerat vaadata. Või siis üks on alles elu nautimas ja teine peab hakkama vanusest jukerdava tervisega arvestama. Mäletan aastaid tagasi, kuidas vanaema vanaisa kohta ütles, et “näed, on ikka kohe märgata, et üks on 4 aastat vanem”. Isegi paar aastat vanusevahet võib ikkagi kord tunda anda, näiteks oma seitsmekümnendatel eluaastatel. Samas tean mitmeidki paare, kus vanusevahe on üsnagi suur ja elatakse endiselt üksmeelselt koos. Eks see oleneb ikka inimestest. Mõned ei taha noorenagi pidutseda ja mõned on ka kõrgest vanusest hoolimata elurõõmsad ning aktiivsed. Alati on risk, et see noorem pool hiljem end ühe vanaldase viriseja kõrval endiselt popi ja noortepärasena avastab ning oma rada läheb, aga jällegi, elu ju ette ei tea. Ikka peab ise järgi proovima ja kogema. Äkki õnnestub, statistikale ja loogikale vaatamata.
Naljakas on muidugi see, et kuigi mulle tohutult vanemad mehed meeldivad, siis millegipärast abiellun ma alati endast noorematega. Ei tea, mida see küll peaks tähendama?
