Ja jube raske on öelda, kas või kuidas ma teda igatsen. Sest ma elan hoopis teistsugust elu hetkel. Mul on kellast kellani töö, mis võtab suure osa ajast ja ülisuure osa minu energiast. Ega peale tööd midagi muud ei soovigi, kui et kähku koju, kõht täis süüa ja natuke internetis surfata, et siis juba varakult magama minna. Hommikul ju tuleb jälle vara ärgata.

Siis on mul siin sõbrad, kellega jõudumööda suhelda püüan. Uued sõbrad töölt ja hostelist, samuti vanad sõbrad eelmisest “minu Belfasti” ajast. Ja kui suhtlemisest tundsin ma Hollandis olles väga puudust, selle üle ei saa ma praegu üldse nuriseda. Lisaks on mul viis majakaaslast (+ mitme poiss-sõbrad, kes tihti külas on), kellega ikka jutustame ja elan kui tudeng, kes suurt maja mitme majakaaslasega jagab. Tingimused on täitsa head (mul on üsna suur tuba ja kõige külmem elamine ei olegi — võiks palju hullem olla, tean omast käest) ja ülerahvastatud maja tunnet ei ole. Võibolla siis, kui pesu pesemise aeg käes on ja selgub, et kõik kuivatusrestid on juba hõivatud ja masina juures on veel mitu korvi teiste riideid järjekorras ootamas.

Lisaks on mul üsna vähe vaba aega ja seda tahan ikka enda jaoks kasutada: mul on jälle raha, et käia kinos siis, kui tuju on. Teisipäeviti on siin kino lausa terve päev piletihinnaga £3,50 ja sellise raha eest lausa peab kinos käima, nii odavat pakkumist annab otsida. Nii ongi iga teisipäevane päev kinoskäimiseks — pärast tööd heaks lõõgastuseks. Ja reedeti pärast tööd seame kolleegidega alati sammud lähimasse pubisse, et üks või kaks drinki edukalt üleelatud töönädala puhul juua. Vabadel päevadel on asjatamist nagunii ja puhata tahaks ju ka. Väsimus on tihti tugevam, kui igatsemine.

Sellele “Kas igatsed?” küsimusele tahaks vastata hoopis Eesti multifilmide klassikat tsiteerides. Naksitrallides ütles see hull kassipidajast naisterahvas, et: “Juba alustasside pesemiseks kulub nii palju aega, et armastamiseks jääb väga vähe järele!” Ja mul on umbes sama tunne: mu elu on nii tihe ja pingeline, et pole aega siin oma abikaasat suurt igatseda. Mul on omad argitoimetused: söögi ostmine, üüri maksmine jne. Loomulikult mõtlen ma oma mehele iga päev ja iga õhtu suhtleme kas sõnumite, Facebooki või siis Skype teel. Aga sellist meeletut ja hingelõhestavat igatsust küll ei ole. Võibo-lla see veel tuleb. Võibolla ka mitte. Minu siinne elu on omamoodi “minu aeg” ja võibo-lla sellepärast ma ei tunnegi nii väga, et oma Hollandi koju tagasi tahaksin.

Kindlasti igatseb mu abikaasa mind palju rohkem, ta ju peab kõigega ise hakkama saama. Enne tuli töölt koju ja ei pidanud millegi pärast muretsema. Nüüd tuleb, külmkapp vajab täitmist, pesu pesemist, söök tegemist ja lisaks ootavad teda kaks tähelepanunäljas kassi, kes samuti oma nõuavad.

Ikka on hetki, kui mõtlen, et oleks tore koos oma mehega olla ja huvitavates kohtades ringi kõndida või söömas käia. Ja need hetked tulevad, kui ta mulle külla tuleb või mina Hollandisse paariks päevaks lähen. Senikaua aga elan oma tööinimese elu nii huvitavalt, kui saan. Ja mees saab ka hakkama pesu pesemise ja söögi tegemisega. Ja seda viimast teeb ta nüüd palju rohkem, olevat isegi uusi asju katsetanud. Üks suur pluss minu välismaal töötamise tõttu. Ja see on juba suur asi. Selle nimel juba tasub mujal elada ja abikaasa üksi koju jätta!