Meelike omast kogemusest: välismaal on kõik parem, kuid kas ka arstid?
Mul on nimelt üks geneetiline “õnnistus” küljes — varbaküüned pole just kõige leplikumad ja juba pool elu (tõesti, ma olen NII vana juba) olen ma aegajalt sissekasvavate varbaküüntega kimpus. Probleem algas siis, kui olin 18aastane. Eestis oli asi üsna lihtne: läksid perearsti juurde, tema kirjutas saatekirja, käisid kirurgi juures, asjatundja tegi väikese operatsiooni ja tehtud. Enamasti ei pidanud isegi pärast uuesti sidumas käima, sai juba ise hakkama. Kaaliumpermanganaadi pulbriga soovitati veel vanni teha, et põletikust jagu saada ja korras.
Aastaid polnud mul muret, aga eelmisel suvel peale Caminol käiku hakkas asi jälle pihta. Olin just kuulnud, et abikaasa äripartneril oli sama mure ja kellelt tema siis abi sai? Perearstilt! Olin ennegi kuulnud, et Hollandi perearstid teevad asju, mida näiteks Eestis ikka oma ala spetsialistide pärusmaaks jääb. Aga nagu mu mees ütles, et: “Ega nad siis ilmaaegu aastaid ülikoolis veetnud!” Nii läksin siis esimest korda Hollandis oma perearsti juurde. Registreeritud olin seal juba varem, aga kuna nad mulle ütlesid, et mingu ma koju ja HELISTAGU selleks, et aeg kirja panna, siis ma leidsin selle pisut imeliku olevat. Õnneks läks tookord ka tervisemure ise ära.
Minu perearst tegi siis protseduuri ära, pisut valulikumalt ja kohmakamalt, kui õppinud kirurg seda teeks, aga vähemalt sai probleem lahendatud. Kaks hommikut käisin veel varvast näitamas ja sidumas ja korras oligi. Minu usk Hollandi perearstidesse suurenes.
Pool aastat hiljem probleem tagasi, teisel varbal. Aga mul oli just ees kolimine Belfasti ja kuna varasem kogemus Belfasti perearstidega oli pigem positiivne, siis lootsin parimat ja asusin taaskord oma tervisemurega tegelema. Läksin oma endisesse perearstikeskusesse, sain imekiirelt aja, sest noh, tõsine probleem ikkagi nende arvates. Arst vaatas varba üle, imestas ja ohkis, et küll selline põletikus varvas võib ikka valu teha ja saatis kirja kuhugi kliinikusse, kus siis spetsialistid sellega tegelevad. Sest nemad, perearstid, ikkagi sellist tähtsat protseduuri ei teosta, selleks on kogenud arsti vaja. Lisaks kirjutas ta mulle välja karmid antibiootikumid, sest enne ei saa varvast opereerida, kui põletik läinud pole. Ma ei tea, ma pole küll asjatundja, aga mul on põletik iga kord siis ära kadunud, kui probleem lahendatud on. Kuidas siis nemad enne kangete antibiootikumidega alustavad? Võtsin siiski ravimid vastu, sest noh, Põhja-Iirimaal retseptiravimid on seni veel tasuta.
Edasi jäi mul oodata kirja siis teisest kliinikust, et omale ometigi kord protseduuriks aeg kirja saada. Vahepeal jõudsin veel pisut bürokraatiaga jännata, sest kuna elasin nüüd teises kohas, siis pidin ka oma piirkonnas perearsti leidma. Ja selleks läks muidugi jälle aega: et ühest kohast teise dokumendid edastada kulub nädalaid, uue arsti juurde ei saa enne aega, kui on esmane tervisekontroll tehtud ja seda tehakse vaid teisipäeviti ja reedeti jne jne.
Peale kuu aega ootamist sain kauaoodatud kirja, et nad on minu perearsti taotluse kätte saanud ja mul on nüüd suurepärane võimalus, et neile helistada ja omale protseduuriks aeg kirja panna. Ja mina olin terve selle kuu jooksul arvanud, et ootasin kirja, kus mu arstiaeg kinnitatud on. Ei, kirjas oli luba, et nüüd võin aja kinni panemiseks helistada. Ja kui seda tegin, siis selgus, et ka seegi kord ei saa ma aega mitte protseduuriks, vaid jällegi esmaseks kontrolliks. Hoolimata sellest, et mu perearst kuu aega tagasi olukorra üsna kiireks ja kriitiliseks hindas. Ja millal siis on minu esmane arstiaeg selles tähtsas kliinikus, kus inimesed siis tõepoolest oskavad sissekasvanud varbaküüsi opereerida? 20. aprillil.
Nagu näete, vahepeal on mitu kuud aega möödunud ja ma pole oma tervisemurega kaugemale jõudnud. Üllatusi on ilmselgelt tulemas veel mitmeid. Sellest järgmisel korral.
