Mitte et ma patrioot oleks, oh ei. Aga on tihti olukordi, kus mu rahvus esimesena jutuks tuleb ja silma paistab. Seda eriti just käitumises. Või ei peeta ühtki minu kummalist tegu minu isiksusega seotuks, ikka kuulen vastuseks, et „ahh, eestlaste värk vist“. Nii tundubki, et minul pole omapära ega isiksust, mul on vaid mu rahvus.

Mul on kohe võtta kolm lugu, kus ma ei suutnud vaadata täiesti võõrast inimest neutraalselt. Sest tema ei näinud minust muud, kui „eestlast“. Vähemalt esmapilgul. Või ma ei tea, võib-olla ei näinud ka, lihtsalt esimese vestlusena ei osatud minuga tüüpilist small talki kasutada, vaid jutt hakkas kohe minu päritolumaast või rahvusest.

Lugu number üks sisaldab endas kaht taanlannat. Üks oli kolleeg, teine tulevane majakaaslane. Esimene oskas mind piisavalt närvi ajada jutuga, et Skype ei ole üldse mingi Eesti asi, vaid puhas Taani värk. Vaidlesime mitu päeva, draamasse sai kaasa haaratud teinegi eestlasest kolleeg ja kuigi asi rahunes maha, siis minule jäi okas ikka hinge. Ja seda kolleegi ma enam endise pilguga ei vaadanud. Asi oli liialt isiklikuks läinud.

Paar kuud hiljem tuli uudis, et üks teine taanlanna tuleb meie Belfasti majas tuba vaatama. Ja minu vastus oli kiire: ei, ei ja veelkord ei. Taanlased on imelikud! Andsime siiski teiste majakaaslastega tüdrukule võimaluse ja käisime koos pitsat söömas. Kui kõigil olid peamised küsimused esitatud, siis sain ka mina terve õhtu mõtteis mõlkunud küsimuse ära esitada. Et ikka veenduda, kas tõepoolest taanlased Skype´i hiilguse endale haaravad. Õnneks vastas mu tulevane majakaaslane kõhkleval ja väriseval häälel, et „Eeem, Skype on vist Eesti asi?“ Mulle sellest vastusest piisas ja üsna kiirelt saime headeks sõpradeks.

Paar kuud hiljem oli meil majas jälle vaba tuba ja uus huviline külas, sedakorda meesterahvas. Slovakk tundus kohe alguses pisut imelik, aga ega kõigiga ei peagi läbi saama. Rääkis itaallannaga Roomas käigust ja iirlasest poisiga jalgpallist ja kui minu otsa vaatas, oli tal vaid kolm küsimust. Kas sa oled Eestist? Kas sa oled Tallinnast? Kas sa vene keelt räägid? Kui enne olin ma neutraalsel arvamusel (majja oli siis rohkem mehi nagunii vaja, sest vahepeal laastas meie maja ja enesekindlust sissemurdmiste laine), siis nendest kolmest küsimusest mulle piisas. Olin otsustanud, et mina otsustamise koosolekul hääletan selle tüübi vastu. Etteruttavalt võin öelda, et ega tema sotsiaalsed oskused ja kombed teistelegi muljet avaldanud. Ja meile ta ilmselgelt ei kolinud.

Vahepeal on järjekordne majakaaslane paremat elu otsimas ja jälle tuba vaba. Majaomanik saatis kõigile sõnumi, et tuleb koos ühe tüdrukuga tuba näitama ja loodab, et me saame sel ajal kõik kodus olla. Üllatavalt saimegi, kuigi paljudele ei meeldi see majaomaniku toon ja arvamus, et meil pole muud teha, kui tema poolt kokkulepitud ajal kodus passida. Nii tuligi ta ühe iirlannaga meile, tüdruk tundus täitsa lahe ja enamikel polnud tema suhtes üldse pretensioone. 10 minutit hiljem oli uksekell ja uus tüdruk, sedakorda kanadalanna oli ukse taga ja samuti tuba vaatamas. See oli muidugi majaomanikust äärmiselt inetu, et kaks võõrast sellisesse võistlevasse olukorda pani. Minule iirlanna meeldis, kanadalanna tundus esmapilgul vaiksem. Kui ta ise küsima hakkas, siis minule oli tal vaid üks asi öelda. Selleks oli teadaanne, et veel paar kuud tagasi polnud tal õrna aimugi, et selline riik nagu Eesti üldse olemas on. Küll aga on ta nüüd kuulnud, et Eesti pidi väga ilus olema. Mina olin vait, teised majakaaslased vaatasid mind küsival pilgul, sest teadsid: see tüdruk oli just suure vea teinud ja sellega koheselt minu vastuhääle saanud. Ja seda vaid seetõttu, et esimese asjana ei osanud ta minule midagi muud öelda, kui mu kodumaad mainida. Eriti seda, et „veel hiljuti ei teadnud ma Eesti olemasolust midagi!“ Kas tänapäeva nutiajastul on niisama suhtlemine nii keeruliseks läinud, et inimesed ei tea enam, millest rääkida? Või on mul kaugele paistev „olen Eestist“ aupaiste ja midagi muud minu puhul tähtsust ei oma?