Meelike on vihane: ämm käitub nagu teismeline ja teeb kõik selleks, et mind perekonnast välja süüa
Tähelepanu! Tegemist on oma mehe sugulaste kirumisega! Ma ise loodan, et selle kõige välja ütlemine (või siis antud juhul endast välja kirjutamine) teeb olemist pisut paremaks. Kirjutamisteraapia on ju teada-tuntud. Oma mehele suure ja valju häälega ju ometi sellist juttu rääkida ei saa. Siis on kohe tema kaitsepositsioonil, sest “kirudes tema perekonda, ründan ma ka teda!” See, et ta aegajalt minu perekonda kommenteerib, ilmselgelt arvesse ei lähe. Ikka ju palju mugavam kiruda neid, kes 2000 kilomeetri kaugusel on. Nemad ei tule juba oma “meie enne tegime KOGU AEG NII” jutuga elu segama.
Kord aastas käib mu abikaasa onu, kes Kanadas elab, ka Hollandis. Ja kuigi mul on olnud võimalus temaga põgusalt tutvuda, käis ta isegi ju meie pulmas, siis selle kahe nädala jooksul, mis ta Hollandis oli, ei vaevunud ta ei meile külla tulema ega kutsutud ka meid näiteks ühisele istumisele. Vähemalt mind ei kutsutud. Mu abikaasale anti viimasel hetkel teada, et onu on kohe tagasi minemas ja kas tal oleks aega korra läbi astuda. Ega ma selle onu seltskonnast puudust tunne, aga kas siis on palju tahetud, et väike viisakusvisiit ette võetaks või hetkeks kohvi jooma kutsutaks?
Teine “lemmiktegelane” on muidu abikaasa vanaisa. Mind nähes tuleb talle kohe meelde, et ma “ei räägi hollandi keelt, ei käi keeltekoolis ja et räägin oma mehega inglise keeles”. Ja need on alati peamised jututeemad, kui ma temaga samas ruumis olema satun. Me abikaasaga läheme küll haiget vanaema vaatama, aga peamine jutt tiirleb ikka selle üle, miks ma keelt ei oska ja kuidas tema Malaisiast pärit koduabiline perfektset hollandi keelt räägib. Kui vanaisa kuuleb, et ma ka siin autoga ringi sõitmast keeldun (sest mulle ei meeldi manuaalkastiga autot juhtida, vajadusel saan muidugi hakkama), siis on tunne, et kohe saab ta rabanduse. Kuidas küll tema lapselaps SELLISE luuseriga abiellus? Sest ega muu ju elus oluline ole, kui keeltekoolis käimine ja manuaalkastiga autoga sõitmine. Sest need on peamised asjad, mida vanaisa IGA KORD küsib.
Ja viimaseks muidugi kõige “parem” tegelane. Ikka mu ämmake. Korralik okas on mul hinges juba eelmisest suvest. Nimelt läksin talle külla, et oma mehest lapsepõlve fotosid saada. Tahtsin väikese kollaaži pulmadeks teha. Ämm siis võttis suure rõõmuga värvilise karbi ette, kus hunnikutes erinevaid pilte oli. Ühte mulle kätte ulatades mainis ta suure rahuloluga, et “näe, TERVE pere koos!” Pilt ammusest ajast, kus kaugel elav onu oma naisega oli. Lisaks muidugi vanaema-vanaisa, mu Hollandlase vend ja loomulikult ka mu mees. Oma EELMISE pruudiga! Sellist pilti nimetas mu ämm, minu pulmade eel kui “kogu pere koos!” olemist. Väga tore küll.
Järgmiseks olin ma äärmiselt kummalises seisus, kui avastasin, et meie pulmapiltidest on ämmal paberile välja trükituna vaid üks. See, kus tema mõlemad pojad meie pulmaautoga poseerivad! Ühtegi pilti, kus ka mina kui üks osa sellest abielust, tema kodus avalikult näha ei ole. Mõtlesin lausa talle noolemängu kinkida, märklauaks enda pilt. Vähemalt on siis minu pilt kah tal kodus olemas.
Ja viimaseks muidugi tegevus, millega mind konkreetselt paika pandi. Kirjutan neid ridu, kui olen üksi kodus. Noh, kassid on ka, aga olen juba pea nädal aega üksi kodus. Sest mu abikaasa läks oma venna ja EMAGA koos reisile. Nagu isegi aru saate, mind, kui ühe poja ametlikku abikaasat ei kutsutud. Mitte et ma oma ämmaga koos reisida tahaks, temaga paar tundi ühes söögilauas istumist on juba paras piin. Aga asi on põhimõttes, et mind isegi ei kutsuta. Isiklikult arvan, et põhjuseks on minu kevadine reis, kuhu ma uskumatu jultumusega täiesti ÜKSI tervelt VIIEKS nädalaks läksin ja oma värske abikaasa üksinda koju jätsin. Pealegi ei saanud mu ämmake aru, kuidas minusugune luuser üldse reisimist lubada saab, korralikku kellast kellani töökohta mul ju pole. Või on tal nii meeletu igatsus selle “enne mind” ajajärgu järele, et ei saa muud, kui võtta oma kaks täiskasvanut poega ja nendega koos reisile minna.
Nii plaanis ta siis algselt oma vanema pojaga sõitu Prantsusmaale ja paar päeva varem teatas ka mu abikaasale, et tema on ka kaasa kutsutud. Ja nii nad siis kolmekesti rõõmsalt läksid. Nii, nagu VAREM. Algul arvasin, et asi on vaid minu peas ja minu mõtlemises. Küsisin eestlannast sõbrannalt, tema läks lausa närvi sellise lolluse peale. Küsisin soomlannast sõbranna käest — ta ei suutnud sellist käitumist uskuda. Küsisin isegi ühe hollandlasest sõbra käest, et kindel olla — ka tema leidis, et selline käitumine on inetu.
Mina olen nüüd aru saanud, et nüüd, ametliku abikaasa staatuses olen veelgi mõttetum tegelane oma mehe peres. Las nad siis teevad oma asju “nii, nagu enne” ja mina teen omi asju. Mis muud.
Ahjaa, kas mul nüüd pisut parem ka hakkas, kui kõik hingelt välja kirjutatud sai? Natuke ikka. Ja see on hetkel peamine.
