Meelike õpib reikit: lihtne kahepäevane kursus ja nii palju draamat!
Kursuselt sai ka ühe esimese asjana õpitud, et oma valikuid ei pea õigustama ja lihtsalt lase tüütutel tegelastel oma teed minna. Neid jätkub nagunii igale poole, aga pole vaja nendega jamada.
Näiteks leidis üks sõber, kellega pole nüüd paar aastat suhelnud, et mingi reiki kursus on äärmiselt ebaminulik. No mis ma pean nüüd siis tegema? Kas õigustama, et uute teadmiste omandamine on meie kõigi õigus? Või hakkama arutama, et juba 13-14 aastat tagasi oli mul huvi reikit õppida, lihtsalt polnud raha kursuste jaoks? Et nüüd, kui ma olen coachinguga korralikult oma plaane ja unistusi planeerima õppinud, tuli see idee jälle meelde ja seekord otsustasin mitte oodata?
Ei, pole vaja. Isegi ootasin paar kuud, sest ammune unistus tuli meelde juunis, ent raha oli siis muudeks plaanideks vaja, lükkasin siis septembrisse. Peaaegu et „mõeldud, tehtud!“ stiilis. Kui idee tuli, tellisin ka raamatu, rääkisin paarile tuttavale ideest, sain hoiatavaid kommentaare ja otsustasin, et räägin oma huvist nii vähestele, kui võimalik. Nüüd olen natuke targem ja mis peamine, ise rahul. Jah, ma pidin lausa Dublinisse selleks bussiga tunde loksuma, hostelis ööbima ja uuesti koju bussiga saama. Jah, see maksis üksjagu, aga kursused maksavadki. Kõike ei saa rahas mõõta. Kõike ei saa tasuta internetist Youtube’i abil õppida. Vahel on vaja ka kaasõpilastega koos klassiruumis olla ning ühiselt uusi teadmisi avastada.
Veel kohtasin ma kursusel naist, kelle sarnaseid eriti ei soosita. Nimelt on ta meedium ja näeb inimeste aurasid ja surnud hingi ja palju-palju sellist, mida silmaga ei näe ja käega katsuda ei saa. Ja see tekitab ju eelarvamusi. Minu jaoks on tegu põneva valdkonna ja mis peamine, huvitava inimesega. Mina sain teada, et mu aura on roheline ja tuju muutudes ka roosa, mulle sellest teadmisest piisab ja edasi uurin ise, mida need värvid tähendavad. Ja ei, ta ei pakkunud roosat kohe kiirelt, sest ma olin sisuliselt pealaest jalatallani roosas.
Ja kui meedium ütleb, et tunneb minu juures vanaisa energiat, siis oli see mulle piisav, et aru saada: vanaisa, keda ma vaevu mäletan, on minu kaitsja. Ei küsinud ma, et kas ta minu vanaisa või vanaema näeb? Et kas näeb memme, kes reageerib nimele Alma või Johanna? Lihtsalt küsisin, mida ta minuga seoses näeb, ei mingeid lisavihjeid. Üldsegi kavatsen ma selle naisterahva juurde uuesti minna, et siis eelmiste elude, aurade, meid kaitsvate hingede ja palju-palju muu kohta uurida.
Tean, et mu abikaasa näiteks arvab, et meediumid on lihtsalt head inimestetundjad ja oskavad õigeid küsimusi pikaajalise praktiseerimise tulemusel esitada. Las ta siis usub seda, minu asi pole talle oma arvamust ja kogemust peale suruda. Ka ei usu ta meie kodus elavat kummitust, kuigi mina olen korduvalt tõendeid kogenud. Kui ei usu, siis ei usu. Ja ei hakka mina teda tüütama, vaid tegelen oma uute teadmistega omaette. Ma ei viitsi tema autode lugusid ju ka kuulata. Kui ta nii avatud meelega pole, pole minu asi talle oma asju peale suruda.
Seda võin küll öelda, et reiki taseme nr 2 kavatsen ka ära teha. Eile maksin ettemaksu, kevadel on kursus. Ma ei arvagi, et minust täiskohaga ravitseja saab. Lihtsalt on huvitav teistsuguseid asju õppida ja proovida. Ja siis vaadata, mis elu pakub. Kursuse diplom ju leiba ei küsi, aga võib anda palju.
