Praeguses töökohas sain väljaõppe ajal kolleegiks lätlanna. Mina ja mu teine eestlasest kolleeg olime talle täitsa esimesed eestlased, keda ta oli kunagi kohanud. Isegi Eestis pole ta siiani käinud. Ometi oli tal arvamus, et Baltikumi rahvad on üks suur ja ühtehoidev pere.

Nii olevat ta mulle seda üsna tutvumise algul öelnud. Ja mina olevat selle peale raudselt ja tuimalt pead raputanud ning rõhutanud, et me pole lätlastega üldse sarnased ning mingist kokkuhoidmisest ei saa juttugi olla. Meie oleme mõttemaailmalt skandinaavlased ja tunneme ühtekuuluvust soomlaste ja rootslastega.

Ausalt, mina seda ei mäleta, kuigi vastus tundub üsna minulik. Ju nii siis ka oli. Sest tõepoolest, minu arvates ei ole meil lätlastega eriti mingit sarnasust. Nüüd, kuid hiljem oleme avastanud, et meil on ühiseid traditsioone ja kombeid ning paljud sõnadki on hämmastavalt sarnased. Samas on seda paljude keeltega.

Mulle isegi meeldib see idee, et kuigi meil on ühine maismaa piir, ei ole see eriti meie kultuuri mõjutanud. Pealegi, keel on läti omast ju nii erinev. Seda viimast ei suuda teised välismaalased kuidagi uskuda. Aga vot nii on ja nii ka jääb!

Samuti uuris kolleeg seda, kas meil on kummaline arusaam ka leedukatest. Vastasin rahulikult, et ei, absoluutselt mitte. Eestlased ei arva neist midagi. Nemad on meie naabri naabrid, seega pole meil neist sooja ega külma. Kunagi väga ammu, nii 2001. aastal kohtusin Ameerikas ühe leedulannaga, kes rahumeeli teatas: “Oh, me oleme ju naabrid!” Minu inglise keel ei olnud siis piisavalt hea, et seletada: ega ikka ole küll. Kuid mäletan siiani seda tunnet, kuidas endamisi mõtlesin, et looda sa naabritevahelist sõprust siin. Ka teisel pool maakera ei ole leedukas eestlasele naaber.

Minu uus lätlannast sõps on muidugi tööl olles usinasti eesti keele sõnu ja üksikuid lauseidki õppnud ning unistab reisist Tallinna. Kuigi, jah, nende sõnade kasutamise eest saaks ta ilmselt kurjade pilkude osaliseks või lausa vastu pead. Mina lihtsalt olen tõlkinud sõnu, mida uudishimulik küsib. Ise teab, kui soovib osata vaid roppusi.

Tundub, et vähemalt mina olen talle hea mulje jätnud ja hea meelega avastaks ta minu kodumaadki. Natuke teeb tal meele kurvaks asjaolu, et mina ei kipu lätikeelseid sõnu õppima. Peale tüüpiliste saldejums, alus, iela ei ole ma tõesti midagi juurde õppinud ja pole ka erilist soovi. Ja loomulikult räägime omavahel inglise keeles.

Aga nende väheste lätlaste kohta, keda ma kohanud olen, võin öelda, et pole neil viga midagi. Kui pikemalt juttu ajada ja neid paremini tundma õppida, siis on täitsa asjalikud inimesed. Aga seda tunnet, et meil oleks mingi eriline omavaheline baltlaste side, pole. Isegi mitte oma uue, lätlannast parima sõbrannaga. Ja kui ta mind vahel väga närvi ajab, siis saan alati kuue varba nalja teha. Ega see talle ei meeldi muidugi. Aga nali on nali.