Meelike räägib uskumatu loo: pärast sellist juhtumit kaotasin usu oma tööandjasse täielikult
Näiteks ei ole mul siinse tööandjaga kohe üldse vedanud. Kui juba jõuan arvata, et nüüd on negatiivsetel üllatustel lõpp, tuleb uus ja hullem. Ja vahel on tunne, et kes siis seal kõrgel ladvikus on ja lolle otsuseid teevad? Sest nii mööda ei saa ju ometi kogu aeg otsustega lajatada. Ometigi saab.
Näiteks kolisime kuu aega tagasi uude kontorisse. Hoone, mille valmimist oodati ja lubati pea kaks aastat. Vahepeal arvasime, et kolimist ei tulegi. Brexit ju ikkagi ukse taga ja ei uskunud, et nii suurt ettevõtmist enam plaanitakse. Ometigi maja vaikselt kerkis ja kevadel hakati juba rääkima, et suve lõpuks peaks asi valmis saama. Ja saigi, enam-vähem valmis.
Siis me uude, poolenisti toimivasse kontorisse kolisime. Üllatusi oli palju ja positiivseid asju oli keeruline märgata. Sest kõik oli nii halvasti tehtud ja korraldatud. Algselt vist kahekordseks planeeritud hoone oli tehtud kolmekorruseliseks, seega on laed madalad. Aknad väiksed kui allveelaeval ja loomulikult ei saa neid avada. Selleks on korralikud õhukonditsioneerid, mis siis lakkamatult külma tuult puhuvad (väidetavalt on siin kogu aeg +24 kraadi ja kui üle selle läheb, lülitub ka konditsioneer sisse. Millegipärast istume sellele kuumale hoolimata jopedes ja sallid kaelas). Ühtteist on siin veel ligadi-logadi ja eelmisel nädalal hakkas isegi ühe vetsu lagi vett läbi laskma. Kuu aega vana hoone ja juba laguneb.
Et ühes suures majas on mitmeid erinevaid väiksemaid firmasid, siis on peamiselt tähelepanu pööratud informatsiooni turvalisusele ja konfidentsiaalsusele. Pabermaterjalid on keelatud ja mobiiltelefone kasutada ei tohi (välja arvatud tähtsad inimesed, nemad kõnnivad teiste nina all ja lobisevad oma tähtsaid kõnesid). Kogu aeg on tunne, nagu töötaks vähemalt NASAs, kui mitte veel vingemas kohas. Kontroll on range ja reeglid karmid. Samas tingimused ja suhtumine on, justkui oleksime me kõige madalamad inimesed üldse.
Eelmisel nädalal saime oma mänedžerilt kirja, et nädalavahetusel puhastatakse kõik lukustatavad kapid ära ja paluti need tühjaks teha. Kapid siis selleks, et oma kallim vara sinna jätta, ei tohi ju käekotti tööruumidesse tuua. Turvalisus ennekõike. Küsisin siis endiste kolleegide käest, et kas nemad samasuguse korralduse said. Vastuseks oli, et kapid tehti puhtaks nende korrusel juba nädal varem. Minu kapp oli ka nende korrusel, arvasin siis, et ehk pole hullu ja pealegi, reedel kell 16.00 on mul peas vaid mõte “ära siit, kiiresti!”. Ja kuna rohkem meeldetuletuskirju ei saadetud, jäigi nii ja lootsin parimat.
Esmaspäeval tööl aga avanes üllatav vaatepilt: lukk oli loomulikult puruks murtud ja eemaldatud ning kogu kapi sisu tühjaks tehtud. Alles oli vaid üks väike pakike suhkrut ja lahustuvat kohvi. Ülejäänud asjad, nagu keraamiline kohvikruus, korralik veepudel, purgike lahustuvat kohvi, lusikas-kahvel, kõrvaklapid ja 2 märkmikku, olid kõik läinud. Ja kui infolauast küsima läksin, siis vastati, et konfidentsiaalne materjal ja kõrvaklapid on kuskil alles, aga muu läks kõik prügikasti. Nii lihtsalt see käiski! Hea küll, mina unustasin ja lootsin parimat. Aga mu kolleegid, kes on puhkusel? Tagasi tulles on üllatus suur, et sinu teadmata on su asjad lihtsalt ära visatud. Ja milleks? Et kehvalt kappe koristada, sest palju jama oli seal ikkagi veel alles.
Loomulikult ma asja nii ei jätnud, kirjutasin kaebuse ja ühe teise tiimi mänedžer uurib asja. Loo kirjutamise ajaks on selgunud, et siiski-siiski: asjad on KUSKIL alles. Aga kus? Seda ei öelda. On lootust isegi teada saada, sest minult küsiti, kas ma omad asjad teiste seast ära tunneksin. Loomulikult. Nii et ootan ja loodan ja et äkki algselt igaviku teed läinud asjad siiski ilmuvad välja. Hea õppetund muidugi küll, oma tööandjat ei saa ma siin usaldada. Nii et pole see väljamaal töötamine nii luksusvärk midagi!
