Meelike sai armsatest vanapaaridest inspiratsiooni: kas igavene armastus on olemas?
Mitmel põhjusel. Esiteks, käisin just Portugalis kiirpuhkusel päikest otsimas. Jah, täitsa üksi, ilma meheta, kujutage ette, milline jultumus! Aga mitte see ei ole teema, millest rääkida. Üldsegi, sel teemal pole midagi rääkida. Küll aga kohtab sellistes soojades paikades ikka heaoluriikide vanemaid esindajaid. Ikka Hollandi ja Saksamaa ja Prantsusmaa pensionäre, kes siis koos oma abikaasaga, paksud joped seljas ja mütsid peas ringi uudistavad. Ja mul on alati nii kade meel vaadata, kuidas nii vanad inimesed endiselt koos asju ette võtavad ja üksteise seltskonda naudivad. Ja mitte pelgalt sellepärast, et koos ollakse harjunud olema ja kahekesti ikka kindlam, kui üksi. Käiakse hoopis käest kinni ja aegajalt unustatakse kogu maailm ning suudeldakse, nagu noored armunud.
Kes siis ise ei tahaks samamoodi elada?
Alles hiljuti suri mu abikaasa vanaema. Tema viimased aastad olid raskest haigusest varjutatud ning minul ei õnnestunudki seda endist, elurõõmsat ja tegusat vanaema tunda. Ometi kuulsin tihti inspireerivaid lugusid tema elust ja vaimustusin tema kaasaegsest mõtlemisest. Näiteks ei tahtnud ta oma põlvkonnale kohaselt matuseid, vaid teaduse huvilisena annetas ta oma surnukeha samuti teadusele. Kõik dokumendid olid ammu korda aetud ning kui see kurb hetk käes, kulus vaid paar tunnikest ning oligi kõik läbi. Ei matuserongi, ei kirtsu valimist, ei peielauda. Kunagi loomaarsti ametist unistanud tark naine andis oma panuse tulevastele teadlastele ja arstidele. Ja selle sammu eest väärib ta minu arust ühe suure tunnustuse ja aplausi.
Veel oli üllatav kuulda, et vanaema oli vaid 13, kui oma tulevase abikaasaga (kes oli siis 15 aastat vana) kohtus. Nad oli abielus 65 aastat ja sõna otseses mõttes tundsid teineteist terve elu. Kas pole hämmastav? Kaks inimest, kes ei saaks rohkem erinevad olla, ometi koos nii mures ja rõõmus. Ja nii pikka aega. Mis on selliste paaride saladus? Kas tõesti vaid “mis Jumal on ühte pannud, seda inimene ärgu lahutagu” hoiabki suhet aastakümneid koos? Aga kui armastus otsa saab? Või kuidas siis armastus 65 aastaga otsa ei saa? Mida teevad need paarid teisiti? 65 aastat elada on juba üsna pikk (leiab keegi, kes on ise 36 aastat vana), ammugi veel kedagi teist sama pikka aega armastada. Kas tõesti siis aastakümneid üles jäetud prill-laud ei häirigi, vaid muutub pikapeale armsaks ning lõpuks on üles jäetud prill-laud parem, kui mitte midagi?
Rääkisin just ühe oma majakaaslasega, kes ka samuti õnnelikus suhtes on. Aga üsna värskes suhtes ilmselgelt. Ta tunnistas, et kuigi teab samamoodi, et aastakümneid kestvad suhted on olemas (oma vanemate näitel), siis pole temal ükski suhe üle kahe aasta kestnud ja on raske ette kujutada olla sama inimesega koos veel paari aasta või näiteks kümne aasta pärast. Sest elu tuleb vahele ja tunded muutuvad. Et kuidas küll me vanemad või vanavanemad seda teinud on? Mul täpselt sama küsimus. Ega vist õiget vastust olegi, kui et elu ja aeg näitab. Tahtmine on üks asi, aga elu paraku teine.
Väärika vananemise asemel olen võtnud nüüd uue eesmärgi — aastate pärast tahan, et oleksime samasugune energiast ja uudishimust pakatav paarikene, nagu need, keda ma oma reisidel kohtan ning salamisi kadestan. Praegu eelistan reisimas käia võimalikult palju siiski üksi — mehe erinevad huvid ja pidev vingumine pole veel nii armsaks saanud. Kuigi arvestades minu oskust ka kaart nina ees ära eksida, oleks üks parema suunatajuga reisikaaslane vahel suureks abiks.
