Meelike selgitab: miks ma (veel) Eestisse tagasi ei lähe?
Nii hüüatas nädala jagu tagasi üks minu hollandlannast kolleeg. Jutt käis algselt minu teisest kodukohast Zwollest ja kuigi tema seal käinud ei ole, siis teadis ta rääkida, et pidi ikka asjalik koht olema. Teised omakandi inimesed pidid ka kiitma. Et jätku ma jutt, et Zwolle mitte kuhugi ei kõlba. No ikka vahva, et linna kommenteerivad need, kes seal ise käinudki pole. Elamisest-olemisest rääkimata.
Aga siis jõudis jutt minu sünnimaani, kus samuti vähesed mu rahvusvahelised kolleegid käinud on. Googeldati Tallinnat, leiti jõuluehteis ja –tuledes, lumiselt muinasjutulise vanalinna pilt ja loomulikult oli vaatepilt äärmiselt ilus. Kes siis ei tahaks sellises muinasjutus elada? Aga vot mina ei taha. Juba lumi on minu jaoks nii suur „ei-ei“, et esimese asjana ütlengi, et minge ja elage ise seal suurte miinuskraadide keskel paksu lume sees. Või siis sõitke lumelödistel teedel. Või hommikul välja minnes nuputage, milline lumehunnik nüüd teie auto on, mida välja kaevama tuleb hakata, et õigeks ajaks tööle-kooli jõuda. Romantiline lumesadu on ilus ja armas vaid siis, kui seda toas, sooja ahju kõrval istudes nautida saab. Ja samal ajal mõeldes, et lähiajal ei tule ei lund rookida ega miinuskraadidele vastavalt hunnik kampsuneid selga panna. Hollandlased, kes miinuskraadidest suurt midagi ei tea, ei oska külma talve „võlusid“ aimatagi.
Ja eks on teisigi põhjuseid, miks ma endiselt eelistan välismaal elada. Kliima on muidugi üks ja seda juba ei muuda ei uus naispresident ega muud vägevad jõud. Aga viimasel ajal lokkav väiklus ja vihkamine on kuidagi eriti teravaks läinud. Muidu uuendusmeelne Eesti on väga tagurlikuks ja konservatiivseks muutunud ja see ei kõla eriti kutsuvalt. Elatustasemest ja üürikorterite hindadest ei hakka kohe rääkimagi. Imestan hoopis, kuidas inimesed üldse elus püsivad nii vähese rahaga.
Jah, püüan kord aastas ikka Eestis käia, aga see on ka kõik. Teised riigid vajavad ju ka avastamist, ma ei ole selline meeletut koduigatsust põdev immigrant, nagu näiteks mu itaallastest kolleegid. Nende iga puhkusepäev veedetakse eranditult vaid Itaalias. Ma tean, kuidas asjad Eestis käivad, kuidas kuhu sõita, mis reeglid toimivad ja keelebarjääri ka pole. Aga tunnet, et minusugust mugavuspagulast ka tagasi tahetakse, ei ole.
Käisin just paar päeva tagasi üle pika aja Eestis, seekord koos mehega. Temale oli see teine kord Eestis käia, nüüd sai siis ilusat sügist kogeda. Kõndisime Mustamäel, minu endisest elukohas ja temagi küsis, kas ma tahaks sinna kord tagasi kolida. Ja aus vastus oli, et püsivalt küll mitte. Ma teeks seda pigem eksperimendi korras, et vaadata, kuidas Hollandi hüvedega harjunud abikaasa Eestis hakkama saaks. Kuidas näiteks keeleõpe sujuks või kuidas jalgrattata hakkama saaks.
Pealegi, ilmselt paljud, kes lõpuks ikkagi kodumaale tagasi pöörduvad, ei koge mitte kaasinimeste rõõmustamist. Arvan, et üsna palju tuleb hoopiski vastukaja stiilis „noh, nüüd siis oled tagasi, saba jalge vahel? Eks me öelnud, pole see elu mujal üldsegi parem!“ Ja seda nagu ka ei tahaks.
Ja noh, kui erilist põhjust peale „aga sa oled ju eestlane“ pole, siis miks kohe uisapäisa tagasi kiirustada. Mees ju mul ka umbkeelne ja mina teda juba eesti keelt õppima ei sunni. Kui huvi on, õpetan, aga ise peale ei käi. Tean juba omast käest, kui vastik see oli, kui sinu isiksust vaid keeleõppe kohaselt hinnatakse. Võibolla on minust nii, eemal elades rohkemgi tolku. Vaikselt ikka ostan ja promon Eestis toodetud asju, kiidan neid teistelegi, jõudumööda osalen Eesti Kooli toimingutes ja kirjutan ma ju ka eesti keeles. See peaks ju ikka parem olema, kui Eestis kirudes soojemat ilma oodata ning millestki muust lõpmatult unistada. Kõik ei saagi ja ei peagi ju elama seal, kus nad sündinud on. Inimesed on aegadest saati ringi rännanud, mõned vajavad seda lihtsalt pisut rohkem. Nii ka mina. Seega vastus neile, kes ikka arutlevad, millal ma tagasi tulen: hetkel kindlasti ei tule. Lähiaastatel ka ei tule. Edasi aga vaatab, mis saab!
