Meelike tõdeb: kõik eestlased välismaal ei hoiagi kokku — nõmedat inimest ei muuda sümpaatseks vaid tema rahvuslik kuuluvus!

Võiks arvata, et ühine rahvus on ka üheks peamiseks põhjuseks, miks inimesed välismaal kokku tahavad hoida.

Isegi siis, kui midagi muud ühist pole, hoitakse niinimetatud rahvuskaaslase sõprusest kümne küünega kinni. Isegi kui on näha, et polegi suurem asi inimene. Aga kui eestlased, siis eestlased, ja eestlased hoiavad kokku. Kogu lugu. Töölgi vaatan, et sama rahvuse inimesed istuvad ikka koos laua taga. Muul ajal kiruvad üksteist ja kurdavad, millised tropid kõik teised on. Kui aga lõunapaus käes, istuvad kõik koos ühiselt jälle söögilaua taga ja selleks hetkeks on vaenukirved maha maetud.

Muidugi oleneb ka riigist. Näiteks kui ma aastaid tagasi Londonis elasin, siis sain kokku vaid ühe eestlasega. Ja temagi oli minu eelmine boss, kes samamoodi Londonisse elama asus. Mina elasin selles linnaosas, kus oli Londoni Eesti kool ja nii oligi aegajalt mõnus ja mõjuv põhjus kokku saada ja vaatamisväärsustega tutvuda. Teisi eestlasi ma ise otsima ei hakanud. Aeg seal uhkes suurlinnas jäi ka paraku lühikeseks.

Ka Iirimaal ei olnud erilist kokkupuudet eestlastega. Paar korda käisin külas ühel sõbrannal Corkis, aga teda teadsin ma juba ülikooli ajast. Korra sain seal veel omakorda uute eestlastega tuttavaks, aga põgusaks see jäigi. Üksikud korrad linnavahel eesti keelt kuuldes ei pannud lõpuks end isegi ümber pöörama. Iirimaa elu mulle ei meeldinud ja tundus, et sealsed eestlased püüdsidki vaid endakeelsete ja –meelsetega suhelda. Mina tahtsin ikka teisi inimesi ka kohata.

Hollandis on eestlaste kogukond üsna suur ja kokkuhoidev. Niipea, kui keegi sinna riiki kolimist kaalub, on kohe Facebooki grupis teade üleval ja otsitakse juba varakult mõtte- ja saatusekaaslasi. Eesti Kool kutsub lapsi eesti keelt õppima ja vanemaid omavahel tuttavaks saama, olemas on lausa oma eestlaste laulukoor ja rahvatantsugrupp. Kokkusaamisi korraldatakse aastas mitu korda, puudust ei ole ka kodumaistest maiustustest ega Vana Tallinnast.

Nüüd olen Belfastis, teist korda elamas-töötamas, aga eestlasi on siin endiselt vähe. Tööl saadud tutvused on peamised, hea ja huvitav ju teada, kes enne mind siin tööl olnud on. Ja kui eelmisel korral kohtasin eestlasi lausa tänaval, siis teisel ringil siin elades pole seda veel juhtunud.

Kas teate, et Belfastis on lausa Eesti Vabariigi Aukonsul olemas? Mis tähendab, et siin (ehk siis Põhja-Iirimaal) peaks olema umbkaudu 250 eestlast. Üsna korralik number, arvestades seda, et see ”hullem” osa Iirimaast pole just eriti atraktiivne. Ikka minnakse siis juba Iiri Vabariiki või lihtsalt Inglismaale, kuhu otselennud lendavad. Ometigi on käputäis eestlasi ka enda kanna siia riiki kinnitanud. Ent kuhu?

Nimelt saime ühe väikese eestlaste pundiga kokku ja üritasime kamba peale siis nimesid kokku lugeda. Ikka nii, et esmalt need, keda ise isiklikult teame ja siis lihtsalt nimed, kellest kuulnud oleme. Ja ikkagi saime kamba peale vaid kümmekond nime kokku. Kus siis need ülejäänud 240 eestlast on? Ja tundub, et need vähesedki, kes siin on, moodustavad omavahel korraliku võrgustiku, kus üks tunneb teist, teine teab kolmandat, kolmas ei suhtle neljandaga, sest neljas rääkis viiendale, kui nõme inimene see kolmas on.

Ja nii ongi omavahel ühendust hoidvad seltskonnad siin paariliikmelised. Tundub, et alati ei loegi ühine rahvus, ühine temperament või ühine igatsus musta leiva ning kamašokolaadi järele. Inimene ise oma iseloomuga on olulisem. Ja nii peabki.