Meelike tõreleb: naised, ärge vedage oma mehi igale poole kaasa!
Planeerimine sujus kenasti, aga üks kolleeg oli koolitusel ning ei reageerinud mu emailidele. Küsisin teistelt, keegi ei teadnud temast midagi, ei telefoni numbrit ega miskit. Imelikud inimesed, pean ütlema: ei suhtle vist töövälisel ajal omavahel üldse, kuigi kõik ühe keele esindajad.
Õnneks oli see kolleeg mul Facebooki sõbralistis ja nii ma talle siis kirjutasin. Vastuseks tuli naljakas küsimus: et kas ta oma abikaasa võib kaasa võtta? Miks peaks keegi tahtma kolleegidega õhtusöögile minekuks veel abikaasa kaasa võtta? Nad on küll alles paar kuud abielus, seda küll, aga juttude kohaselt koos juba aastaid. Ometigi teatas mu kolleeg, et ta ei tahaks ilma meheta tulla. Et muidu „nad peavad oma nädalavahetuse plaanid ümber seadma“.
Kuna igaüks pidi iseenda eest nagunii maksma, siis minul suurt vahet polnud. Ükski teine kolleeg oma mehe-partneri-tüdruksõbra-peika kaasavõtmist ei küsinud, seega jätsingi selle nii ja panin siis kolleegi ja tema +1 kirja.
Meelde tuli aga hoopiski aastatetagune lugu siinsest sõbrast, kes ka kuidagi ilma oma pruudita välja minna ei saanud. Või ei tohtinud. Mul oli kord sõbranna külas ja tahtsin talle oma siinseid sõpru tutvustada, kohtumispaigaks Belfasti tuntud sushikoht. Ja siis teatas mu sõber, et tema tüdruksõber tahab ka kaasa tulla. Et “talle meeldib ka sushi”. Ja mina ütlesin, et ei tule ta midagi. Mina teda ei tunne, inglise keelt ta eriti ei rääkinud (mu sõber oli Portugalist) ja pole vaja mingit armukadedat mimmi minu sõprade õhtusööki segama. Mingu kahekesti sushit sööma, kui kuidagimoodi ükski kuskil käia ei tohi, sest “Portugalis käiakse alati igal pool koos”. Sõber proovis veel kuidagimoodi tibile luisata, et sel päeval tal on muud plaanid, kui tavaliselt, aga ilmselgelt ei tulnud tal see hädavale hästi välja: pruut teatas, et tuleb peale tööd temaga kokku saama. Nii ei saanudki mu sõber õhtusöögile üksi tulla. Ja tegelikult muudele üritustele satub ta ka harva, minu pulma tulekuks oli tal kah “oi, mu pruut on rase” vabandus. No ja siis? See rase ja armukade pruut polnudki ju kutsutud!
Ega Eestiski kippus see meeste kaasavõtmine sagedaseks kujunema. Korraldad üle pika aja ühe plikade kokkusaamise, et siis veini juua ja klatšijuttu ajada ja kellegi mees istub samal ajal kah laua taga. No mis naistekas see enam siis on? Kui ei julge oma meest üksi koju jätta, sest äkki kipub samal ajal ula peale: no miks siis teised sõbrannad kannatama peavad ja viisakat juttu naisteka õhtul ajama. Ja seda peaks ju teadma, et kui mees ikka ringi tõmmata tahab, saab seda nagunii teha. Ei saa ju kedagi 24/7 jälgida. Ja kui saab, siis mis suhe see selline üldse on?
Mulle meeldib ka oma mehega koos väljas ja külas käia, aga kui ikka vaid mind kutsutakse või on seltskond, kus mu mehel nagunii igav hakkaks, ei vea ma teda küll kaasa pelgalt „minu mees, me teeme kõike koos“ põhjusel. Oma aega on ka ju vaja.
Ahjaa, see kolleeg, kes ilma meheta kuidagi kuhugi minna ei taha, jäi hoopiski haigeks. Ja kes sellest mulle teatas? Tema abikaasa, kes siis meeleheitlikult SMSide ja Facebooki sõnumite abil minuga kontakteeruda püüdis. Ja lõpuks uuris liiga imelikke asju, nagu oleks vana sõber. Ikka et, kes ja kus ja mis ja saatku ma aga kokkusaamisest pilte. Mis pilte? Selfisid? Toidupilte? Milleks üldse? On ikka imelikud inimesed…
