Meelike valikust kahe kallima vahel: mida teha, kui süda ja mõistus kuidagi sama ei soovi?
Tänase teema tõi mulle nagu ikka, elu ise. Tööl käimise üks rõõme on see, et inimestest puudust ei tule ja lugudest samuti mitte. Osad lood inspireerivad, osad innustavad, osad panevad kaasa tundma, osad lausa pead vangutama. Viimasest kategooriast ka minu tänane mõtete kirjapanek.
On üks meeskolleeg, kes alati rõõmus ja jutukas on. Vähemalt nii ma teda tean ja mäletan. Viimasel ajal on aga tema tujud ja olek eriti muutlikud. Kord sain ta siis südant puistama ja nagu arvata oligi, südamemured. Et on üks tüdruk, kellega algul kõik kenasti laabus ja elu ilus oli. Siis aga oli loosse segatud üks teine mees ja tüdruk läks selle juurde tagasi. Natukese aja pärast oli ta esimese noormehe juures tagasi. Ja siis ikkagi selgus, et tahab seda teist. Või siiski esimest? Kumba siis?
Ühesõnaga see ühe ja teise juurde minek on kordunud piisavalt kaua, et asi üsna jaburana tunduks. Vähemalt kõrvaltvaatajatele. Mina tean poisi seisukohta, ääriveeri olen kuulujuttudena ka temakese versiooni kuulnud. Ehk siis põhjust, miks ta nii kahe mehe vahet pendeldab. Asjalood on keerulised ja kõiki tagamaid teadmata on raske aru saada, milles siis probleem seisneb. Tundub, et lühidalt saab öelda: süda ihkab üht, aga mõistus (ja vanemad ja kes teab veel, mis faktorid) teist. Ja nii siis tüdruk käibki kord ühe, kord teise juurde.
Üks, kes asjast rohkem teab, ütleb: südant ei saa ju sundida, see tahab, mis ta tahab ja kogu lugu. No selge see. Aga kaua see süda siis laseb mõistusel end kontrollida ja teiste tunnetega mängida? Kaua üldse viitsitakse niimoodi jamada? Ise küll ei viitsiks. Kui esimesel korral ei tea, keda valida, hea küll. Vahel on asjad keerulised. Teisel korral on juba pisut imelik, et kas tõesti ikka ei tea, mida tahad. Kolmandal korral peaks asi juba piinlik olema. Või on tänapäeval asjad teistmoodi? Või on asi jällegi nooruses ja elukogemuse puudumises? Et ei oska valida ja kõik asjaosalised kannatavad selle tõttu samuti?
Ja miks see noormees endaga niimoodi korduvalt käituda laseb? Vot sellest ei saa mina aru. Väidetavalt on suured tunded olemas, samas oli see poiss kohe nõus mu majakaaslasega kohtingule minema, kui vaid saaks: teadmine, et kuskil linnas on üks ilus ja asjalik noor tütarlaps jälle saadaval, pani tal uuesti silmad särama ja jahiinstinkti tööle. Kohe. Seega minu isiklik arvamus tema tunnete osas on pisut vastandlik. Aga see polegi minu asi. Ja pole minu asi ka nõu anda, kui ei küsita. Tahaks teda küll õlgadest raputada ja öelda, et: "Kuule, mees, mis sa lased endaga nii jamada, ilmselgelt see tüdruk ei tea, mis ta tahab ja midagi head sellest suhtest ei tule. Jätke see kokku-lahku mängimine ära!" Eks mõni peab omale hernekomme korduvalt ja korduvalt ninna toppima, enne kui saab aru, et pole üldse hea mõte nii teha.
Olen ise sarnases olukorras ammu-ammu ise ka olnud. Mõistus ütles, et vali asjalik ja turvaline noormees. Süda ütles, et hoopis teine kutt on palju lahedam, vali teda. Tegingi nii. Loomulikult ei olnud just kõige parema valikuga elus, aga noh, ikka juhtub. Ja käestlastud võimalus jäigi nii: kes ikka see teine valik olla tahab. Ja tõesti ei viitsiks sedasi ühe ja teise mehe vahet enam joosta. Süda ja mõistus peaks ikka ühel hetkel koostööd tegema. Vigu ikka juhtub, selline on juba elu, aga ühel hetkel võiks neist ju õppida ka.
