Meelike vihastab: ärge üldistage! 30ndates naine on vingem, kui kunagi varem!
Eks omajagu sain mõtlemisainet taaskord ühest vanast kirjutisest, mis aastaid tagasi avaldati, aga eelmisel nädalal jälle internetis meelde tuletati. Ikka see üks ja sama, kuidas „30ndates vallalised naised on lõplikult rongist maha jäänud“. Ma pole küll enam vallaline, aga oma õndsad kolmekümnendate algusaastad veetsin ma küll uhkes üksinduses. Ja mulle see meeldis. Kohe väga. Kõik see vabadus ja iseendale elamine-olemine, see oli suurepärane tunne.
Samas hakkasin ma mõtlema, et kui mu elu oleks teisiti läinud ning ma oleks kõik „normaalsed“ asjad elus õiges järjekorras läbi teinud, kas ma oleksin siis ikkagi oma praeguse eluviisini jõudnud? Kas ma oleks siis teistsugune inimene, kui ma oleks norme järginud ning ajarallil pidevalt silma peal hoidnud? Kas ma siis ka mõtleks iga kord raha saades, et kuhu järgmisena lennupiletid osta? Kas ma oleks endiselt kade, kui kuuleks teiste reisielamustest? Kas mul oleks endiselt ükskõik kuuldes tuttavate titeuudiseid ning laenuga ostetud kodudest?
Ei tea, kas see tuleb enda vanusest (järgmisel kuul täitub ju kõhedust tekitav 35 eluaastat) või elukogemusest, aga mida aeg edasi, seda rohkem mind sellised „30 ja vana“ kõlakad ärritavad. Elu on läinud edasi, me teeme ja tarbime asju, millest poleks unistadagi osanud, aga enamus meist elavad ikka „22-viimane-taks“ mõtteviisis. Möödas on ajad, kus kahekümneselt abielluma pidi. Enam ei pea pooltosinat last saama, sest põllul on töökäsi alati vaja. Miks siis ometi on naiste vanus ja selle alusel nende elu (kvaliteedi) üle hindamine samaks jäänud?
Juba pikemat aega mõtlevad naised enda peale. Mõtlevad sellele, mida nemad tahavad. Millised olla tahavad. Milleks saada lapsed eas, kui ise alles poolenisti laps ollakse? Kas kõik vaid sellepärast, et 30selt ei taha vallalist naist enam keegi, sest ta rinnad on nabani ja tagumik löntis? Saab ju neidki iluvigu tänapäeval korrigeerida. Samamoodi saadakse lapsi siis, kui selleks suureks sammuks tõesti valmis ollakse. Mitte hoolikalt kalendris näpuga järge pidades, sest äkki jääb „22-vanatüdruku-taks“ märkamata ja elu saab otsa!
Võibolla kui mu elu oleks teisiti läinud, elaks ma ka praegu teistsugust elu. Kui oleks ülikooli nominaalajaga lõpetanud, 22 aastaselt kuhugi õmblusvabrikusse meistriks või tehnoloogiks läinud, varakult abiellunud, kas siis nüüdseks oleks ette näidata tööalane karjäär, kolm last, laenuga ostetud maja ning Saksa lambakoer? Kas ma oleks siis rohkem rahul oma eluga? Vaevalt. Mina olen ju ikka mina ja minu soovid ning salajased unistused on alati minuga olnud.
Minu enesekindlus sai eriti suure lükke just 27aastaselt, peale lahutust, kui olin taas vallaline. Jah, just, vallalisena olin ma taas täis elurõõmu. Lõpuks ometi olin ma jõudnud sellele tasemele, kus enam ei kartnud, et üksi olen ja üksi ka suren. Siis hakkasin alles tõeliselt elu ja iseendaks olemist nautima. Muidugi, laste saamise rongi olen ma oma elust üldse kenasti mööda juhtinud, seega bioloogilised ja anatoomilised faktorid mind üldse ei morjendagi. Tõsi, kahekümnendates tüdrukud näevad paremad välja kui mina. Nad on kõhnemad, ilusamad ja mitmed uksed on neile rohkem valla, kui minule.
Sellest hoolimata ei tahaks ma enam varastes kahekümnendates olla. Mäletan veel liigagi hästi, kui ebakindel ma iseenda ja elu suhtes olin. Pisut pringim välimus ei kompenseeri praegust elukogemust ning enesekindlust. Ja pealegi, 20aastase trimmis figuuri (ning meelerahu) varjutavad samamoodi eakohased iluvead, nagu probleemne näonahk ning esimesed hallid juuksekarvad. Kui mu ajamasin töötaks ja ma saaks valida, kas olla taas vallaline ja 20 või 29, valiks ma iga kell viimase. Jah, just. Ma ei tahaks ilmaski jälle 20aastane olla.
