Meelikese järeldus pärast töölt koondamist: töö VÕIKS meeldida, aga kolleegid PEAVAD meeldima!
Mina olen küll üks nendest. Sest kolleegid, need on ju suur osa tööl käimise protsessist. Isegi kui teed midagi, mis hirmsasti meeldib, aga ümberringi vaid vastikud mõrrad ringi käivad ja igasugused jamad ning draamad üle pea kasvavad, siis ei aita ka „ma armastan oma tööd, ma armastan oma tööd“ mantra. Oleme sotsiaalsed olendid, pole midagi parata. Ja kui tööl tuleb nii suur osa päevast veeta, siis võiks seda ikkagi meeldivate inimeste keskel teha.
Miks ma täna sellise teema ette võtsin? Aga sellepärast, et üle mitme-mitme aasta pidin üle elama jälle koondamise ehmatuse ja valu. Jah, ka imedemaal välismaal kaotavad inimesed töökohti. Ja nii ma kõigile suureks ehmatuseks ja üllatuseks oma töökohast ilma jäingi, sain kuu aega uudisest varem teada ja kogu lugu. Ei pappi, ei hüvesid.
Loomulikult oli esimene mõte, et „oh pagan, nüüd peab uut kohta otsima!“ Sest sellised asjad ei ole kunagi vähemalt minule kerged olnud. Ikka on tunne, et nagunii on keegi teine parem juba ees ootamas, et mulle ideaalselt sobiv töökoht hoopiski endale napsata. Ja välismaal on töötuna tööotsimine palju keerulisem, just emotsionaalses mõttes. Viimase aja poliitika uudiste tuultes pole just kõige meeldivam olla üks nendest, kes enne põhjaiirlaste töö ära võttis (sest seda nad ju immigrantidest arvavad) ja siis uuesti nendega võrdselt tööd otsida.
Ja teiseks kurvastavaks mõtteks oli loomulikult teadmine, et enam ei näegi oma lahedaid kolleege iga päev. Sest neid vahvaid tegelasi ju alati töö juures leidub ja on ka neid, keda töövälisel ajalgi näha tahaks. Loomulikult lubasime üksteisele, et hoiame kindlasti ühendust ja kirjutame-joonistame ja käime kohvil. Aga teada ju on, et mis silmist, see meelest. Kui üksteist pidevalt ei näe, siis kohe tekib see „oih, mul on tegelikult nii kiire“ suhtumine ja tunnikeseks kokkusaamist kohvitamise jaoks on jube raske leida. Varem koos tööl olles ja samal ajal tööpäeva lõpetades polnud kunagi probleemiks, et aega pole. Aega ikka leiab. Või siis vähemalt leidis…
Nüüd pean end hakkama pidevalt meelde tuletama. Ja kardan, et juhtub nii, nagu varasemate kolleegidega: kui enam koos ei tööta, siis midagi ühist kah ei ole. Aastaid tagasi oli mul mitu-mitu lahedat kolleegi, kellega sai mitmeid asju koos ette võetud. Ja niipea, kui ma sellest töökohast ära olin sunnitud minema (ikka koondamine), jäi ka suhtlemine päevapealt katki. Enam ei lugenud, kui hästi me eelnevalt omavahel läbi saime, kui sujuvalt lobisemine sujus ja kui tore oli koos bussiga tööle-koju sõita. Tundus, et ainsaks ühiseks ja siduvaks asjaoluks oligi ühine töökoht. Ja mina loll arvasin veel, et me oleme head sõbrad… Tühjagi.
Muidugi, tulevad uued inimesed. Aga mulle ei meeldi see mõte, et ühed kolleegid teiste vastu välja vahetan pelgalt seetõttu, et enam koos ei tööta. Aga ilmselt nii läheb.
Õnneks on olemas ka juba need, keda endale uuteks semudeks saada, sest uus töökoht on imeväel siiski saadud ja uued kolleegid vaikselt üle vaadatud. Aga ikkagi, kuidagi ei tahaks, et need „vanad olijad“ mu elust ära kaovad. Öeldakse küll, et kui keegi su elust ära kaob, siis ju oligi nii vaja, et teha ruumi uutele tulijatele. Aga ikkagi pole see mõte eriti ilus. Eks ma pean siis rohkem pingutama, et teistel ei tekiks muljet, nagu mul poleks nende jaoks enam aega ega energiat. On küll. Peab olema!
