Mulle on alati kuninglikud pered huvitavad tundunud ning mõtlen tihti, et mul on üksjagu vedanud, sest olen saanud elada mitmes erinevas riigis, mis muuhulgas ka kuningriigid on. Vanusega on muidugi reaalsustaju suurenenud ning vahel on neist siniverelistest lausa kahju. Rahulikku, tavalist elu, kus kaamerad ei filmi ning välklambid ei sähvi, neil eriti loota pole. Eriti hull on troonipärijate elu. Mis siis, kui tulevane kuningas või kuninganna ei tahagi riiki juhtida ja rahvast valitseda, vaid tahab olla näiteks farmer? Või baarmen? Või juuksur? Või kingsepp? Kedagi ei huvita, mida tilluke prints või printsess teha tahaks, sest riik ja traditsioonid nõuavad oma ja nii lükataksegi tulevane valitseja tähtsasse kooli, et õppida aineid, mida tavainimene hea meelega ei puutuks.

Lapsepõlvest mäletame, kuidas vanemad või vanavanemad meid igasuguseid imelikke asju tegema sundisid, erinevatel põhjustel. Õnneks polnud aga kunagi põhjuseks, et „sa pead seda tegema, sest sinust saab kord selle riigi juht ja sina pead seda riiki väärikalt esindama ning oma rahvast teenima”. Või tegime me niisama lapsemaailma lollusi ja polnud vaja muretseda, et järgmise päeva ajalehe esikaanel on pilt „tulevane prints pissis liivakasti ja viskas mängukaaslasi plastämbriga”. Aga see kõik on tuttav praegustele printsidele ja printsessidele ning eriti valvsalt hakatakse jälgima iga liigutust alles mõne päeva eest ilmale tulnud printsilt, tulevaselt Inglismaa kuningalt.

Meediale on uus kuninglik pereliige alati suureks õnnistuseks. Mida kõike saab sel teemal rääkida-kirjutada ja milliseid pealkirju välja mõelda? Enne sündi spekuleeriti, kas tegu on poisi või tüdrukuga. Kohe peale sündi hakati pakkuma võimalikke nimevariante. Kui nimi olemas ja titest pilt saadud, tuli uus teema- kas hertsoginna hakkab oma last rinnaga toitma? Appikene, keda huvitab? Kas esikaas pealkirjaga „tulevast printsi toidetakse lutipudeliga” on piisav, et uudiste künnist ületada?

Õnneks on kogu selle meediatralli juures märgata ka teisitimõtlejaid. Siinkohal ei mõtle ma muidugi neid, kes beebit tulevaseks rahvaste vereimejaks peavad. Või neid, kes oma „kõik beebid on võrdsed” tõde kuulutavad. Leidsin hoopiski Facebookist jagatud kuningliku titepildi, aga teemaks oli meeldiva vaheldusena hoopiski beebi ümber mässitud tekk. Et huvitav muster, ei tea, kas selle titeteki koopiate tegija saaks Inglismaal rikkaks? Ilmselt saaks, Williami ja Kate piltidega nänn on ju aastaid väga populaarne olnud. Vähemalt on kuningliku hõnguga nänni sortimendi valik laienemas. Ja moeloojad saavad nüüd ka uute „kuninglikult moekate” rõivaste tegemisele keskenduda. Praegu saab iga hertsoginna poolt kantud kleidi või kostüümi koopia omale tuhandeid ostuhuvilisi, aga järge on ju ootamas väikese printsi sipukad, kombekad ja tutimütsid!

Naljakas, et kuigi Holland on ju samuti kuningriik ning meil on suht värske kuninglik paar, kelle elu ise jälgida, on ka muu maailma kroonitud pead siin endiselt huviorbiidis. Eriti eelpool mainitud Inglismaa. Näiteks Amsterdami vahakujude muuseumis on nii praguste kui eelmiste valitsejate kujud kõrvuti printsess Diana kujuga. Ja kuigi omal moel on kahju uuest meedia huviobjektist, väikesest printsist, siis samal ajal on vahelduseks täitsa hea lugeda uutest lapsstaaridest. Kim Kardashiani titt, Suri Cruise ja Harper Seven Beckham on minevik. Maailmal on nüüd uus laps, kelle igat sammu jälgida. Igat sammu…