Mis juhtub, kui naine käitub kohtingul nagu mees?

„Kas sina saad naistest aru?", küsis mu tulevane mehevend ohates ja vajus nördinult tugitoolile istuma. Vastasin talle naerdes (nagu mõned varasemadki korrad), et „ei, ma kasvasin poiste keskel üles". Nimelt oli hollandlase vennal üks ilus kohting untsu läinud ja ilmselgelt oli ta sellest vägagi löödud. Ega ta muidu poleks lausa minu juurde muret kurtma tulnud. Naistuttavaid, kellega armuelu detaile arutada, tal peaks ju jaguma.

Hollandlase vend on muidu pidev kohtingutel käija. Ma pole veel aru saanud, kas ja kui tõsist suhet ta üldse otsib, aga internetikohtingutel on tema elus suur osa. Ja kui senimaani arvasin, et tema kohtingud peamiselt ühe korra kokkusaamisega piirduvad, siis vahel on ka mõni erand. Ja need erandid kipuvad olema just tema kahjuks.

Nagu ka seekord. Nimelt olevat ta väljas käinud ühe naisterahvaga, kellega interneti avarustes tutvus ning sõnumite-chattide abil olid nad üksteisele piisavalt hea mulje jätnud, et ka päriselus kohtuda. Esimene kohtumine oli väga põgus, seega võeti ette teine, pikem kohting. Nii käisid nad Amsterdamis muuseumis ja pika päeva jooksul olevat naisterahvas korduvalt käitunud nii, nagu tüüp talle tõsiselt meeldiks. Kippus ikka käest kinni hoidma, pidevalt füüsilist kontakti looma, ei puudunud ka suudlemine. Ka hollandlase vennale avaldas see naine muljet ning ta olevat endamisi isegi mõelnud: vot see naine mulle tõesti meeldib.

Järgmine päev sai ta aga ootamatult sõnumi, et „sorri, ma pole ikka armunud, oli tore, hüvasti!". Ja kuigi salamisi oli tal olnud kogu aeg tunne, et midagi on nagu selles ilusas päevas valesti (ei osanud küll seletada, aga mingi kahtluseuss olevat ikka sees olnud), tuli selline otsekohene ja eitav vastus ikkagi ootamatult. Nii ta siis meie elamisse oma muret kurtma tuligi.

Mida siis sellest arvata? Minul oli esimene mõte küll sarnasus meestega. Kui palju kordi olen mina varasemalt käinud kohtingul, mis samamoodi ilus ja tore tundus? Oli lahedat jutustamist, oli naermist, oli käest kinni hoidmist ja jalutamist, olid plaanid, mida järgmine kord teha. Aga mida ei juhtunud, oli telefonikõne või sõnum uue kohtingu kokkuleppimiseks. Ikka uuesti ja uuesti. Kas on nüüd naised lõpuks hakanud samamoodi, meeste kombel käituma? Ja miks ka mitte? Miks mehed võivad suuri lubadusi anda ja naised peavad samal ajal kannatamatult telefonikõnet ootama, mida 99,99% juhtudel ootama jäädaksegi.

Millegipärast mu tulevane mehevend seda ei uskunud. Tema arvates võivad mehed nii teha, sest meestel on enamasti vaid üks eesmärk ja siis on kõik need kallistused-käest kinni hoidmised-suudlused vaid selleks, et naine rajalt maha võtta. Naised aga nii ei tee, nemad näitavad huvi välja siis, kui neil ka tõsi taga on. Aga kas ikka on nii? Võibolla oli ka viimane aeg, et meestele samamoodi vastata. Ja pealegi, vähemalt see naisterahvas andis oma eitavast vastusest teada. Asi, mida mina oma kohtinguajaloost ei mäletagi. Ikka olen ma peale mitut nädalat ootamist ise pidanud järjekordselt aru saama, et jällegi, tühjad lubadused vaid.

Vahepeal ühines meie aruteluga ka hollandlane ise. Ega temagi midagi targemat vastata osanud, ikka samasugune arvamus, mis vennalgi: naine oli mingi imelik, kes otseselt välja näitas, et kohtingukaaslane meeldib, kuigi vist tõsiseid kavatsusi ei olnud. Pealegi, kes saab ühe päevaga juba armunud olla? Seda mainides tekkis mul mõte, et äkki oli tegu sellise inimesega, kes usubki armastusse/armumisse esimesest silmapilgust. Kui ikka seda „klikki" esimeste sekunditega peas ei käi, siis pole asi väärt. Selgituseks lisan, et selliseid inimesi on täitsa olemas, mu omagi tutvusringkonnast, nii et ma ei mõtle seda niisama välja. Või polnud see naine tõsisemaks suhteks valmis? Või üldse suhteks? Või olid need käehoidmised ja suudlemised vaid selleks, et lõplikult veenduda, kas on tõmmet või mitte? Või ei meeldinud mingi konkreetne asi ning naine üritas veenduda, et füüsiline tõmme on vigadest üle?

Lühidalt öeldes, ka peale pikka arutelu ei osanud me mõistlikku põhjendust selle ebaõnnestunud deidi kohta leida. Vähemalt oli see naisterahvas niipaljugi aus ja viisakas, et oma tunnetest, st nende puudumisest üsna ruttu teada anda. Kohtingud ise on nagunii üks enese upitamine ja parimast küljest näitamine. Võibolla asi polnudki nii ilus, nagu välja paistis. Või oli tegu järjekordse kohtingumüsteeriumiga, kus naised käituvad kui mehed. Pole küll ilus öelda, et paras neile, aga... aga natuke  nagu tahaks nii mõelda küll. Kõigi nende katteta lubaduste ja mittehelistamiste pärast.