Elu pärast lahkuminekut: kelle sõna jääb lapsele kooli valimises peale — ema või isa?

Nüüd, kus lapse koolivalik on kinnitatud, saab rääkida ka sellest, milline kitsaskoht on tegelikult kooli valimine. Ja mitte ainult see, ka kõigis muudes kasvatusküsimustes võivad kaks lahku kasvanud inimest omavahel kokku põrgata. Kelle sõna siis peale jääb? Kuigi kokku saama ja lapsi kasvatama peaksid inimesed, kel on ühised tõespidamised ja sarnased vaated elule, siis alati see nii ei lähe.

Kitsamalt haridusküsimusest rääkides ei ole mina eliitkooliusku. Kuna käisin ise pisikeses maakoolis, siis tean, kui mõnus oli tegelikult see kogukonnatunne. Mul hoiti silm väga rangelt peal ja iga eksimuse puhul võis kindel olla, et kui mitte aineõpetaja, siis klassijuhataja selle teema mu vanematega tänaval või poesabas kohtudes kindlasti tõstatab. Eliitkoolide hüüdnime kandvad asutused kipuvad aga olema mitmesajapealise õpilaskarjaga mammutmajad, kus hariduse kvaliteedis kahelda ei tasu ja ka sotsiaalsed oskused arenevad mühinal, sest peab endale suures massis koha kindlustama, aga midagi jääb nagu ikkagi puudu.

Ei saa öelda, et ma kuuluks teise äärmusse — pole minus seda ekstremisti, kes lapse nui neljaks koduõppele jätaks või waldorfpedagoogilisse asutusse suunaks. Ma küll olen nendest teemadest huvitatud ja pooldan teatud vaatenurki, aga ma tunnen ennast liiga hästi selleks, et üritada läbi oma lapse vastuvoolu ujuda. Koduõppeks poleks mul eales piisavalt kannatust. Toetan küll oma lapsi igapäevaselt ja seletan neile maailma asju (viimati näiteks seda, miks sugulased omavahel abielluda ei tohi), kuid praeguses Eestis on haridus eelkõige hinnatav suurus ja selle andmise eelistan ma ikkagi professionaalide hooleks jätta.

Eksabikaasa oli aga eliitkooli kasvandikuna veendunud, et tema lihane võsuke peab astuma sama rada ja minema samasse kooli, kuhu teda ennast pandi. Ei ole see meie esiklaps rumal — vastupidi, üsnagi nutikas. Paraku nutikas just sotsiaalselt ja emotsionaalselt, mingit kitsamat teatud suuna huvi pole ma veel täheldanud. Nii jäigi ta valitud eliitkooli katsetel ukse taha.

Lapse isa oli muidugi tohutult nördinud ja rääkis järgmised kolm nädalat, kuidas nüüd pole muud varianti, kui panna laps tasulisse erakooli. Mina jälle üritasin teda ümber veenda kinnitades, et piirkonnajärgne kool on väga hea tasemega ja pole lapsel ka seal midagi häda. Kompromissini me ei jõudnudki, erakooli plaan jäi pidama ainult raha taha, nüüd on laps kenasti piirkonnajärgse kooli esimese klassi nimistus.

Kuna meie kasvatame lapsi eraldi, siis minu poolest oleks me võinud selle vaidlusega kasvõi kohtusse minna. Kuidas aga ühe katuse all elavates peredes selline asi lahendatakse, kui üks soovib musta ja teine valget ning kumbki pool pole nõus oma arvamusest taganema? Laps ise tahtis minna kodulähedasse kooli, aga kui tõsiselt ühe verivärske seitsmeaastase arvamust selles usaldada saab?

Natasha Bluu elab moodsas kärgperes, kus laste arv varieerub pidevalt ühest kolmeni. Ta tahaks tegeleda kirjanduse, teatri ja kaunite kunstidega, kuid võhm kulub siiski laste ja kahe töökoha vahel žongleerimisele ning magamisekski jääb aega väheks. Mõned mõtted pereelust ja elust üldse saavad siiski kirja pandud.