Lasteaia puhul töötas jagamise süsteem hästi. Kui oli vahetuse päev, siis üks vanem viis ja teine tõi ära ning need asjad, mis ilmtingimata pidid kuhugi punkti jõudma (lemmikkaisukas, kingitus emale või kaheaastase puhul ka hommikul esikust haaratud mutrivõti), ootasid kapis, kuni õigusjärgne omanik need enda kotti pistis. Sünnipäevakutsed ja peokuulutused said üles pildistatud ja kaasvanemale jagatud, finantseerimine toimus vastavalt sellele, kes initsiatiivi üles näitas.

Nüüd saab sama süsteemi noorema lapsega edasi kasutada, vanem aga läheb kooli, mis teeb olukorra kahekordselt keeruliseks. Esiteks juba see, et lapsed ei ole päeva lõpus ühes kohas, kust nad üles korjata ning teiseks see, kuidas mõjub enda jagamine koolilapsele. Kuidas korraldada tema päev: kelle juurde ta läheb, millal läheb, kumb meist saab alguses temaga koos olla? Kuidas tuleb laps toime sellega, et tema asjad on kahes kohas? Kuidas me garanteerime, et kõik koolitööd oleks tehtud ja vajalikud paberid ning vahendid õigel hommikul õiges kohas? Et kõik asjad oleks olemas, koolivorm ja töövihikud tellitud ning raamatutel paberid ümber?

Ei ole õige sundida last teoks, kes oma koda kaasas kannab, kuid samas ei suuda me ka ära otsustada, kelle juures see koolis käiv laps olema peaks. Argumente jagub mõlemale. Isa kodu on koolile lähemal ja seal on tal oma tuba, samas on minul vaba graafik ja võimalus temaga peale koolipäeva kodus olla. Isal on kohati paremad majanduslikud võimalused, ent need on ebastabiilsed, minul on püsiv väike sissetulek - kooliks vajaliku saan võimaldada, aga kõige uhkemaid iPade ja trennitossusid küll mitte.

Kui realistlikke argumente jagub mõlemale poolele, siis laps ise on sünnist saati mind eelistanud. Ma ei oska võtta seisukohta, kas materiaalne heaolu kaalub üle emotsionaalse ja kohati tahaks kogu sellest tohuvabohust oma maakoju põgeneda, et laps pisikesse piirkonnakooli panna. Tuleviku mõttes ei tea ju öelda, mis situatsioon lapsele parem oleks olnud. Ilmselt määraksid õiguse ja elukoha kohtuveskid, aga tundub ka natuke liiga jabur situatsioon minna kohtusse küsima, kuhu laps peale kooli minema peaks. Seda enam, et jutt käib ühest lapsest ja lapsi lahutada ka ei saa. Või saaks?

Senikaua, kuni otsust tehtud ei ole, sätin aga lapsele pisikese töönurga sisse ja varun vajaminevaid tarbeid. Noormees ise ei jõua oma kooliminekut ära oodata ja on uue koolikoti üle uhke nagu kukk. Eks me siis sügisel näeme, millisesse varna see kott riputatakse.