Lahuselavate perede sünnipäevade organiseerimisega saab nalja mitmeti. Tean juhtumit, kus äsja kolmeseks saanud poisil võeti sünnipäeva õhtul kingid käest, sest “need kinkis ju issi perekond ja nüüd sa lähed emme juurde, seal on omad mänguasjad.” Tean juhust, kus kohtulikul teel oli kokku lepitud, et sünnipäeva korraldab see, kelle juures laps on, aga korraldaja nägemuses tähendas see telefonikõnet “Mul on tööreis, kutsutud on need ja need, hangi ise tort”. Sellisel foonil suhtusin ma selleaastasesse suurettevõtmisse skepsisega ja küsisin lapselt, mida tema tahab. Kui laps nõudis sünnipäeva isa juures aias (sest seal on rohkem ruumi) koos batuudiga, siis mõtlesin, et täitsa korraldatav.

Isa esimene vastus oli jah, AGA. “Kas jälle tulevad need sinu sõbrannad oma lastega?” Paraku tulevad, sest just minu sõbrannade lastega on mu lapsed koos üles kasvanud ja harjunud mängima. Kas ma pean jätma tütre parima sõbranna kutsumata sellepärast, et tema ema on juhtumisi lapse isa esimese naise venna pruut? Või kui kaugele nende lehma lellepoegade ridasid peab loendama, et seltskonda ei satuks kedagi, kellel on kellegagi varem mingisugune kokkupuude olnud? Lahendus oleks muidugi kutsuda lapsed vanemateta, aga kuna pidu toimub omal territooriumil, siis kümne kahe kuni kaheteistaastase lapse kahjusid ma üksi elimineerida ei suuda, saati veel neid valvata, samal ajal torti kokku pannes ja oma lapse jaoks olemas olles.

Siirdume järgmise küsimuse juurde. “Kas sa plaanid oma uue kaaslase ka kutsuda?” Paraku on mu “uuel kaaslasel” laps, kes on meie laste igapäevane mängukaaslane ja seega sünnipäevale kutsutud. Kuna mu kaaslane aitab mul organiseerida ka söögi poolt ja logistikat, siis oleks tema suhtes ebaõiglane saata ta pärast seda minema palvega tulla kahe tunni pärast tagasi ja viia meid kõiki koju.

Muidugi on tegu lapse isa koduga ja temal on õigus panna veto peale neile inimestele, kes talle tõesti ei meeldi. Tegu on aga siiski lapse sünnipäevaga ja tema peaks saama otsustada, kes sinna tulevad. Variandiks oleks pidada kaks sünnipäeva — üks isa- ja teine emapoolsete sugulaste ja sõpradega, aga sel juhul ei olekski isa poolt ühtegi mängukaaslast tulemas ning lapsed saaks täiskasvanud memmede kohvilauas püüdlikult vait olla.

Ega mul muud üle jäägi, kui üritada need väikeste laste suurte egodega täiskasvanud lähedased ühte ruumi ära mahutada ja loota parimat. Võib-olla ei pea suvisele aiapeole laste silme alla kutsuma politseid isasid, kasuemasid ja poolvendi lahutama. Võib-olla läheb hoopis nagu eelmise sünnipäevaga, kus mulle öeldi nädal enne kokkulepitud päeva, et temal nüüd raha ei ole ja korraldagu ma üksi.