Kolumnist Sten küsib: kas naisega tuleks varaleping sõlmida, et ta iga tüli peale kotte ei pakiks?
Algul vaatasin tüüpi umbuskliku näoga — kuidas ta suudab ometi nii kindel olla, et naisest kõrini ei saa ning tema juurest minema jalutada ei taha? Siis selgitas noormees edasi, mida täpsemalt oma sõnadega mõtles. Töökaaslase jaoks on abikaasa valimine lihtsalt nii pikk ja põhjalik protsess, et selle tulemust võib sajaprotsendiliselt usaldada. Tema jaoks on see naine maailma kõige parem ning igasugune lahkumine täiesti välistatud. Küll aga ei suuda mees lõpuni õrnemat poolt usaldada ning omaarust garanteerib pika kooselu klausliga, mis lahkuja kogu ühisest varast ilma jätab. Tundub kuidagi nagu hirmuvalitsuse all elamisena või mis, naised?
Samal ajal võib sellist lepingut võtta ka kui kaine mõistuse häält — kas on vaja iga tuju ja tuuri peale kotte pakkima hakata ja mehele “nägemist” öelda? Meie moodsal ajal käib igasugune müstiline lahkukasvamine lausa ajurebestava kiirusega. Ei jõua veel naist tundmagi õppida, kui juba on prouakene kenasti lahku kasvanud ning kiirustab minema veel toredama ja ekstreemsema isasega. Või siis mitte isasega, vaid avastab endas veel avastamata seksuaalseid sättumusi. Tänapäeval ei saa enam ohtu näha vaid meestes ning tuleb silm peal hoida ka kahtlaseselt lähedaseks saanud sõbrannadelgi.
Usalduskriis kui selline võib suhtes tekkida vastikult kiirelt ja üle mõistuse väikesest asjast. Oma suhet vaadeldes võin öelda, et igasugune topeltelu elamine võib täielikult hulluks ajada. Selle all mõtlen oma telefoni peitmist ning suhtlusseadmetele paroolide peale panekut. Seda kõike siis “nuhkimise” vältimiseks. Olen varasemalt veetnud viis aastat suhtes noore naisega, kes käitus nagu närvihaige nugis. Pidevalt käis tants ja trall telefoni peitmise ümber ning internetis tundsid võõrad mehed huvi, millal minu elukaaslane ikka vaba on ja kas kohtuda ka juba saab.
Selliste suhete valguses on minu noore ja krapsaka töökaaslase abieluvaraleping üsna tummise moega. Kui armastus ja hoolimine ihasid ning lahkukasvamist taltsutada ei suuda, siis äkki üks vahva paber kahe abikaasa allkirjaga teeb seda?
