Sten igatseb: paha tüdruk, tule tagasi!
Stoli on ice vaatab jäisena aknalaualt vastu nagu Atomic Blonde filmis. Meie tutvus algas nädal tagasi täpselt samamoodi. Astusin sõbra sünnipäevapeol silmatorkavalt kauni isendi kõrvale ja valasin kogu oma fancy ukraina viina ta kokteili sisse. Viimane noogutas ja loetud minutid hiljem oli tema minu ümber ja mina teda viimseni nautimas.
Aga mis läks loo juures valesti? Nädal hiljem sain lakoonilise teate, kuidas me ei klapi ega peaks enam kohtuma. Vaatasin saabunud kirja debiilsel ilmel ja püüan siiani lahti pusida mõistatust — kus ma tegin vale sammu? Kas möödaminek võis oli siis, kui tahtsin pärast pidu koju jalutada ja tema soovis takso võtta. Tol õhtul jalutasingi mina üksi koju ja kaaslane jäi edasi öise Tartu peale chillima. Sõber hiljem ääri-veeri selgitas, kuidas paha tüdruk oleks minuga järgmise sammu teinud. Aga ei, mul oli vaja seda kehasse juurdunud jalutamist talle peale suruma hakata ja ihaldatud sammust ilma jääda.
Nagu tüüpiline armunud tolvan hakkasin pärast karilejooksu trenni tegema. Senised kahekümnesed rattaringid paisusid seitsmekümne kilomeetri peale. Riided muudkui lotendasid seljas, aga edusamme oma pahalase tagasivõitmisel ei saabunud. Pigem suutsin ta iga järgneva kontaktiotsinguga endast kaugemale lükata. Ja siis ma enam ei püüdnudki…
Ma tean lihtsalt seda, et nädala pärast viibime samal peol Tartu südalinnas ja õhus on selline fifty- fifty võimalus, et kõik läheb sama rada nagu meie esimesel ja teisel kohtumisel. Samal ajal olen sügavalt mõtlema hakanud — mis tõmbab ligi meid nende kohutavate tegelaste juures? Nad ei sobi absoluutselt suhteks, ei mingit pühendumist ega hommikust ühist pudrusöömist. Heal juhul mõned pikad dringid koos ja vererõhku tõstvad hetked tagatoas. Samas, temaga ühel hetkel põrkudes on sul endal sellest pühendumisest ja kella kümnestest hästi aurutatud kaerahelvestest täiesti ükskõik. Kirg on siinkohal ühine nimetaja. Need eriliselt halvad suhtekaaslased sütitavad põletavalt kuuma puhangu sinu jäätunud sisemuses. Kristalselt aus olles — midagi nii meeletult kaasahaaravat ei olnud ma aastaid tundnud. Kui üldse kunagi. Iseasi on see, kas enda edasise heaolu nimel maksab tollele halvale isendile nii palju andeks anda ja enda senist olemust alla suruda.
On, kuidas on, aga oma isiklikku pahalast igatsen siiani tagasi. Oh, õnne — juba nädala pärast saan ühisel eesootaval Vikerpeol Genialistide Klubis veenduda, kas Stoli on ice ühendab või on Taukar oma kaine kuuga ette jõudnud. Südames loodan esimese võitu.
PS. Just sain kõne, et juba täna õhtul ootab paha tüdruk mind Toomemäel. Seekord tõesti võtan tolle paganama takso. Pahalane ja takso paistavad omavahel hästi sobivat. Samamoodi nagu südamevalu ja need neli head tegelast, kes nii väga tahavad minuga aega veeta. No, ei saa ju — paha on VIP- listis ees.
